Alana (Alana Haim) ja Gary (Cooper Hoffman) on kaks veidi erinevas vanuses noort, kes üritavad 1970ndate aastate Los Angeleses saada hakkama kõigi nende keeruliste asjadega, mis sel ajal elu inimeste ette ikka veeretab: kuidas leida endale koht maailmas, kuidas kogeda armastust ja mida see kõik üldse tähendab.

„Lagritsapitsas“ naaseb Anderson oma juurte juurde, lapsepõlveaegsesse San Fernando orgu, et põimida valmis suurepärane film, mis kulgeb läbi värvide, muusika, uskumatute süžeepöörete ja koomiliste intsidentide alati ettearvamatus suunas. „Lagritsapitsa“ on tõeline tripp, kaks ja pool tundi Andersoni kvintessentsi, mis paneb lihtsalt imetlema filmikunsti võimalusi rääkida pildi ja sõnaga maagilist lugu mingist teise aja tegelikkusest, aga justkui päriselt, siin ja nüüd. Viitega vanale sõbrale, tänaseks juba lahkunud Philip Seymour Hoffmanile, mängib Gary osa tema poeg Cooper, ühest koomilisest kõrvalosast leiab aga näiteks veel ühe Cooperi Bradley, kes tundub viimasel ajal mängivat üldse kõigis filmides, aga kes teeb siin Barbra Streisandi seksisõltlasest ja kokaiinikust boifrendina väga naljaka osa. „Lagritsapitsa“ on natuke nagu Tarantino „Üks kord Hollywoodis“, aga samas ka üldse mitte, sest kui mõlemad lavastajad tunnevad detailsusest ülimat mõnu, kanna Tarantino filmi stilistika ja Andersoni oma emotsioon.

Paul Thomas Anderson kandideerib selle filmiga tänavu ka lausa kolmele Oscarile kolmes eri ametis: stsenaristina parima originaalkäsikirja, produtsendina parima filmi, ja lavastajana parima režissööri kategoorias.