Täiskasvanuikka jõudnud Antoine proovib toime tulla pereeluga. Ta on abielus oma silmarõõmu Christine’iga, kes müüb lilli ning õpetab viiulimängu, sellal kui Antoine proovib kätt romaanikirjanikuna. Näiliselt õdusa kooselu saavutanud paar tervitab peagi ka esimest last. Jätkuvalt eriskummalisi ameteid vahetav Antoine kohtab aga noort jaapanlannat ning lööb truudusetusega hapra abielu kõikuma. Kõigest hoolimata ei kaota Antoine ja Christine teineteisega sidet.

„Perekonnaring“ on Truffaut’ sõnul koomiline ümbertöötlus tema 1964. aasta filmist „Pehme ihu“, mis pälvis Kuldse Palmioksa nominatsiooni, kuid hoidis oma süngusega laiema publiku kinosaalidest eemal. Kummagi filmi peategelastes segunesid Truffaut’ enda seiklused ja läbielamised väljamõelduga, ent Doineli karakter lubas režissööril tõsistele teemadele läbi huumoriprisma vaadata. Filmi valmides pidi ta siiski tõdema, et ka „Perekonnaring“ on siiski üksjagu nukker. Doineli tegelaskuju hakkas üha enam elama oma elu ega peegeldanud enam pelgalt Truffaut’d ja Léaud’d.