Ühes Tokyo äärelinna nurgakeses elab kokkuhoidev perekond, kes peab varastama lähedalasuvatest poodidest toitu ja muud eluks vajalikku, et üldse elus püsida. Varaste jõugu juht Osamu kasvatab lapsi sihipäraselt sulideks. Temast noorem abikaasa, kirglik Nobuyo paneb pihta kõik, mida ta pesumajja toodud riiete taskutest leiab. Osamu ema Hatsue on mängusõltlane, kes lööb laiaks kogu oma pensioni. Tema tütar Aki töötab vastumeelselt seksnukuna. Ühel päeval toob Osamu koju hirmunud nelja-aastase tüdruku Yuri, kes on põgenenud teda kuritarvitanud vanemate eest. Vapper perepoeg Shota ei kujuta küll ette, kuidas veel üht näljast suud toita, kuid tervitab uut õde rõõmuga…

Hirokazu Kore-eda arvult kolmeteistkümnes, emotsionaalne ja melanhoolne film purustas kassarekordeid, kogudes kodumaal 2,65 miljonit vaatajat, kuid tekitas samas vastuolulisi reaktsioone, näidates oma sügavalt liigutava pilguheiduga vaesusele Jaapanit ebasoodsas valguses. Peaminister Shinzo Abe ei rõõmustanud seda provotseerivalt sotsiaalrealistlikku teost vaadates sugugi ning vaikis ka siis, kui režissöör tõi Cannes’ist viiendal katsel koju kuldse võidu (varem kandideerinud filmidega „Nagu isa, nõnda poeg”, „Meie väike õde”, „Keegi ei tea” ja „Vahemaa”). Jaapan on otsustanud esitada selle filmi parima võõrkeelse filmi kandidaadina tänavusele Oscarite jagamisele.

Edvinas Pukšta