Alfred Hitchcocki 1960. aastal esilinastunud „Psühho“ on muidugi juba ammu midagi enamat kui lihtsalt üks film ja sestap pole ka mingi ime, et see enam kui 55 aastat tagasi valminud linateos ikka veel rohkelt tõlgendamisvõimalusi pakub.
Võib vist julgelt öelda, et pärast „Psühho“ ekraaniletulekut polnud enam miski endine. Maestro Hitchcockil kulus kõigest kolm minutit, et muuta igaveseks thriller’i mängureegleid, raputades alustaladeni kinopubliku turvatunnet ja naiivset usaldust selle žanri varasemate autorite vastu. Janet Leigh’ poolt mängitud Marion Crane’i legendaarne dušisstseen oli algselt mõeldud Hitchcocki pahatahtliku naljana, kuid kõigile ootamatult (kas ka Hitchcockile endale?) mõjus see tolleaegsele publikule jääkülma dušina, pannes kihama kommertskinos tüünena püsinud veepinna. Kuigi kõik järeltulevad põlved tõlgendavad stseeni teatavalt distansilt, äratab see endiselt vaimustust.
PÖFFil varemgi oma dokumentaalfilme esitlenud Alexandre O. Philippe („Dokfilm surnutest“) vaatleb „Psühho“ dušistseeni nohikliku dokumentaalessee formaadis. Režissöör teeb seda ääretult sütitatuna ning vaatleb kurikuulsat stseeni mitmest eri perspektiivist, alates taustalugudest ekraani taga ja filmitegijate mälestustest, lõpetades süvauuringute ja akadeemiliste analüüsidega. Kõik 52 võtet (number 78 tähistab stseeni valmimiseks vajaläinud võttenurkade arvu), mis kulusid dušistseeni tegemiseks, räägivad oma isikupärase loo, kuid eri seisukohtade kollaažis läbi filmiajaloo korüfeede arutluste.
Teiste hulgas saavad filmis sõna Peter Bogdanovich, Guillermo del Toro, Karyn Kusama, aga ka Bret Easton Ellis, Elijah Wood jpt.