„Ära neela mu südant, alligaatoritüdruk!“ asetab vaataja Apa jõe kaldale – veekogu äärde, mis lahutab Brasiiliat ja Paraguaid. Brasiilia poolel elab 13aastane Joca (Eduardo Macedo) – varateismeline poiss, kes on armunud vastaskaldal elavasse guaranii neidu. Sama müstiline nagu jõgi, on ka noormehe armastatu Basano (Adeli Benitez), kes ammutab jõudu oma rahva juurtest ja minevikust.Kõige selgemalt sobitubki film fataalsete armastuslugude kategooriasse, meenutades kohati armastusromaanide suurimaid klassikuid, nagu „Romeo ja Julia“ jt. Ehkki vaadates, kuidas Joca vend, kohaliku mootorrattagängi üks kardetumaid liikmeid, oma vastasleeri, guaraniide mootorrattajõuguga arveid klaarib, loob film hoopis teised assotsiatsioonid. „Ära neela mu südant, alligaatoritüdruk!“ pakubki vaatajale kaootilist, kohati võluvat žanrite virrvarri.Filmi kõnekamaks sisuliseks pooleks on vastandus – karakteritele omistatud konfliktsus ja verejanu, mis võimaldavad mõelda inimloomuse keerdkäikudele. Samas iseloomustab filmi duaalsus – filmi kaunil, kohati mängulisel visuaalil võib lasta silme eest ka lihtsalt läbi voolata, elades kaasa kummalisele, kohati udusele segule kõigest sellest, mida linateos püüab pakkuda.

Aurelia Aasa

Oma energilise neoonvärvilise visuaali ja tujuka süntesaatori-soundtrackI’iga Braganca film toob meelde Nicolas Winding Refni teose „Drive“, kuid selle jahmatav, unenäoline atmosfäär meenutab kohati ehedat Lynchi. – New Zealand Film Festival