Iseõppinud filmitegija Teemu Nikki kolmas täispikk mängufilm „Halastushukkaja“ on must komöödia inimlikkusest ja tasakaalust maailmas.Filmi peategelaseks on 50. eluaastates motomehhaanik Veijo (ka mitmes Aki Kaurismäki filmis mänginud Matti Onnismaa), kelle kõrvalametiks on lemmikloomade magamapanek. Veijol on omad põhimõtted, miks ta seda ametit peab, ning nagu filmis näha võib, on selles halastustapjas isegi rohkem halastust ja empaatiavõimet kui nii mõneski „loomaarmastajas“.Veijo kivise ilme taga on soe süda ja ta puuriv pilk suudab läbi näha tema juurde tulevate „patsientide“ saladused ehk siis tegelikud põhjused, miks nad oma loomi sinna toovad. Veijol on oma kindel moraal, millest ta lähtub, kuid „Halastushukkaja“ pole siiski moraliseeriv film. Pigem on tegemist terava satiiriga tänapäeva heaoluühiskonna pihta, kus lemmikloomi võetakse mingite isiklike puudujääkide või tegematajätmiste kompenseerimiseks, varjates selle taha isekust ja hoolimatust. Nikki põimib siia sisse ka aktuaalseid teemasid nagu üksindus, vananev rahvastik ja võõrahirm.Stiililt on „Halastushukkaja“ põhjamaiselt karge ja süžeekäikudelt ettearvamatu. Filmi maailm pole aga siinjuures midagi rõõmustavat, see on rikutud saatuste tasakaalutu kulgemine, omamoodi düstoopne hinnang meie aja inimesele. Nikki oskab siia lisada aga parasjagu huumorit, et vaatajat mitte ära lämmatada, tuues sellega välja ka linatöö meelelahutusliku potentsiaali.

Tõnu Karjatse