Režissöör Wang Chao meditatiivse draama tegevustik pendeldab hiina- ja ingliskeelsete pealkirjade (esimese tõlge on „Isa ja poja armastus“) vahel. Armastus on tõesti see, mida võib leida jõepervelt selles vaikses, kuid võimsas filmis, mille lumm jääb püsima ka veel kaua pärast viimase kaadri pimendusse kadumist.

„Jõepervel“ tähistab Wangi tagasitulekut, kes korraldas kriitikute seas võimsa vapustuse 2001. aastal oma režissööridebüüdiga „Anyangi orb“ ja võitis Cannes’is Un Certain Regard sektsiooni auhinna 2006. aastal filmiga „Luxury Car“. Käesolev film kasutab üksikuid teemasid ja tehnikaid tema eelmistest töödest: lastest lahus elavad vanemad, isad, kes otsivad oma kadunud poegi, mõtisklevalt pikad võtted ja oskuslik mitteprofessionaalide kasutamine – selles linateoses näeme ekraanil üksnes mitteprofessionaalseid näitlejaid.

Lugu saab alguse ühes kauges külas, kus jõukas Pekingi ärimees otsib oma poja, jõel paadiõnnetuses hukkunud noormehe laipa. Lõpuks kasvab aga film Hiina maapiirkonna elu omalaadseks tunnistajaks – elu, mis on pealtnäha rahulik, kuid mida mõjutavad eemalt tulevad võimsad sotsiaalmajanduslikud hoovused.

Film, mis algab vastandlike ja ebavõrdsete maailmade kirjeldamisega – elavad ja surnud, linn ja maa, rikkad ja vaesed –, hakkab vähehaaval pooluseid kokku sulatama, kuni need peaaegu lahutamatult ühtivad. Nii saab eemalolekust käega kombatav kohalolek, ülemaailmne taandub kohalikuks, dokumentaalne sulandub väljamõeldiseks, surnud segunevad elavatega – ja mis vahest kõige üllatavam, Ameerika muusiku Bob Dylani luule kajab hiina keeles üllatavalt meloodiliselt.