Kujutage ette keskmist suurlinnas elavat vene perekonda: muusikuks koolitatud isa püüab leida haridusele vastavat ametit, pere sissetuleku tagab kinnisvaraga tegelev ema ning tütar õpib ülikoolis, elades läbi oma elu esimesi suuri emotsionaalseid katsumusi. Ühtäkki ilmub ukse taha 15 aastat omaette elanud vanaema, kes toob kaasa pühitsetud vett ja mett ning hakkab pere elu omatahtsi/Jumala reeglite järgi korraldama. Vanaema esimene „imetegu“ on joodikust remondimehe pööramine, täiskasvanute maailma astuva lapselapsega aga nii lihtsalt ei lähe…

Uskliku vanaema tulek toob kaasa muutusi kogu perekonna elus ning igaühel tuleb teha valik n-ö kaine mõistuse ja religioosse elukorralduse vahel. See on ühtaegu äärmiselt naljakas ja samas äärmiselt kurb film suurtest küsimustest ning ka sellest, mis koht on tänapäeva inimese elus religioonil.
„Paganad“ on teatritaustaga Lera Surkova esimene mängufilm, valminud Ukraina näitekirjaniku Anna Jablonskaja samanimelise näidendi põhjal, mida Surkova on samade näitlejatega ka lavastanud. Teatrile omast minimalistlikku lähenemist on filmis ka tunda, filmi kannavadki peamiselt haaravad dialoogid ja näitlejate meisterlik mäng. Samas töötab „Paganad“ ka filmina, jälgides vene sotsiaalrealismi traditsioone.

Tragikoomiline „Paganad“ on ilmselt üks PÖFFi mõjuvamaid filme. Groteskne reaalsus, mis filmist vastu vaatab, pole niivõrd „vene elu“, samade probleemide ees on inimene ka Lääne-Euroopas või Lähis-Idas. Surkova kutsub kriitiliselt hindama seda, kuidas me suhtleme oma lähedastega ja milliseks kujundame oma eksistentsi.

Tõnu Karjatse