William Moore on endine Liverpooli pätt ja narkomaan, end Tai poksis avastanud võitleja, kes oma elust 15 aastat veetnud mitmesugustes vanglates. Prantsuse režissööri Jean-Stephane Sauvaire’i draama „Palvetaja enne koitu“ keskendub kunagise briti poksilootuse Moore’i eluetapile, mis tal tuli veeta kurikuulsas Bangkoki vanglas.Film põhineb nüüdseks Muay Thai poksi treenerina leiba teeniva Moore’i mälestustel, mis 2014. aastal said kiirelt ka bestselleriks. Sauvaire annab noore valgenahalise eurooplase üleelamisi edasi äärmiselt naturaalselt, kehalistele katsumustele lisaks peab kogenematu britt hakkama saama võõras keelekeskkonnas, kusjuures ka vaatajale jäetakse taikeelne jutt suures osas tõlkimata. Juttu on filmis üldse vähe, pigem võib seda nimetada füüsiliseks kinoks – suured plaanid, käsikaamera ja tihe montaaž toetavad briti näitleja Joe Cole’i ennastsalgavat osatäitmist vanglas Tai poksi õppiva narkomaanina.Samas on „Palvetaja enne koitu“ film mitte niivõrd vanglast või Tai poksist, ehkki siin saab aimu ka selle võitlusala alustest, kuivõrd eneseületamisest, hakkamasaamisest ja ellujäämisest. See on film võitlusest iseendaga taustsüsteemis, mis hävitab igasuguse isiksuse, sest selle eesmärk ongi sellesse sattunu ümber kujundada, kasvatada temast uus inimene. Moore võitleb endaga, oma vastastega ringis ja kongis ning kogu süsteemiga, otsides oma teed sellest välja. Filmis cameo’na üles astuv Moore ongi soovinud neid karme elamusi jagada selleks, et teised teaksid end sellisest elust kõrvale hoida.Ehkki Sauvaire on säilitanud jõhkrate üleelamiste lavastamisel teatud vastuvõetavuse reegleid järgiva kesktee, on „Palvetaja enne koitu“ dokumentaalsem ja elulähedasem kui nii mõnigi varasem vangla- või poksifilm. Autentsust lisab tõsielusündmustel põhinevale filmile tõik, et selles teevad kaasa endised Tai vangid, kellel Moore’iga sama missioon. Võib ka öelda, et Sauvaire viib vaataja Tai vanglasüsteemile väga lähedale – enam lähemale ei tahakski.Tõnu Karjatse