See väikekodanluse vaevade ja keskklassi volituste rabe paljastus on tänu võlgu arvukatele eri mõjutustele, sealhulgas Mike Leigh, Tšehhov ja klassikaline briti 1960ndate kino. Tähistades Sally Potteri ekraanile naasmist – Orlando režissööri eelmine film oli 2012. aastal valminud „Ginger ja Rosa“ –, kujutab see endast kõhetut afääri, mis on peaaegu täielikult üles võetud ühesainsas ruumis. Ometi ei suuda minimalistlik võttepaik piirata selliste näitlejate nagu Kristen Scott Thomas, Cillian Murphy ja Timothy Spall meisterlikku rollisooritust.

Janet on just jõudnud oma poliitilises karjääris kroonimist väärt saavutuseni. Koos abikaasa Billiga kavatsevad nad tähistada seda mõne lähema sõbra seltskonnas. Kui külalised on nende Londoni koju saabunud, võtab pidu aga ootamatu pöörde, kui Bill teeb pommina mõjuva paljastuse, mis üllatab kõiki kohalviibijaid. Nii muutuvad armastus, sõprus ja poliitilised veendumused õige pea küsitavaks…

Ehkki Potter ei ole tuntud oma komöödialavastuste poolest, näitab „Pidu“ ilmekalt, et ta oskab peenelt kasutada farssi ja salvavat satiiri, kui film toob meieni arvukalt geniaalselt ette kantud lausekilde ja peenelt lihvitud tasemel eheda komöödia.

Filmitud neil nädalatel, kui briti ajalehtede esiküljed oli vallutanud Brexiti-referendum, kajastab see film ühe lõhestunud ja maailmas oma koha suhtes ebakindlust tundva rahvuse vaimu. Aga kui maailm on nagunii teel põrgusse, mida muud siis tehagi kui mitte naerda?

Laurence Boyce