"Ei, nad on ikka täitsa head inimesed. Kuigi nad näevad välja nagu viinerid."

See koomikuterühma Killinggänget (e. k ’tapajõuk’) film on valus komöödia, mille peale ei söandagi hästi naerda. Lakooniline huumor meenutab Todd Solondzi filme ning ühelt loolt teisele libisev süžee meenutab tema filmi „Õnn“. Hoiak sarnaneb pigem Lars von Trierile kui Lukas Moodyssonile. Film kirjeldab Rootsi vaimumaastikku viisil, milleks on suuteline ainult võltsist reipusest, läikivatest kulissidest ja muust teesklusest lõplikult küllastunud rootslane.

Film koosneb neljast erinevast loost. Dalarnas elav jutustaja on Rootsi kõige edukam džoki, seksiskandaalidesse segatud häbitu miljonär, kes korraldab pärijatele sigadusi veel hauastki. Jutustajana kahetseb ta oma elus vaid seda, et tal ei olnud kaheksat peenist. Skånes satub loomade krematooriumi pedantne töötaja hirmsasse õnnetusse. Tema naine keeldub aktsepteerimast tõsiasju ja seletab neurootiliselt, et välimus ei tähenda midagi, samas kui groteskselt vigastatud mees kõrval koriseb ja väriseb. Kolmandas loos keeratakse kuuekümneaastaste mustkunstnikest abielupaari elu pea peale, kui naine armub Periklese-nimelisse kurnavalt energilisse gigolosse. Viimases loos ilmneb, et Göteborgi edukate linnaelanike „gurmeeklubi“ on tegelikult kroonilise valetaja, vastiku sotsiopaadi ja teiste haigete kujude teraapiarühm.

Kalle Kinnunen / Helsingi rahvusvahelise filmifestivali „Armastus & anarhia“ kataloog