Kommunikatsioon on üks suur müsteerium. Vahel tunneme me suutmatust üksteisest lõpuni aru saada või ennast mõistetavaks teha hoolimata keeleoskusest ning võimest maailma näha ning kuulda. Lõuna-Korea režissööri Seung-Jun Yi teine täispikk dokfilm jälgib tundlikult kahte noort inimest, kelle vestlused toimuvad hellalt vaid sõrmeotstega. Filmi peategelane Young-Chan ei ole elusees midagi kuulnud ega näinud. Tema tuleb n-ö tigude planeedilt. Selle väikese planeedi elanikud on kurdid ja pimedad, nimetades end tigudeks, kelle ainus usaldusväärne viis maailma kogeda on läbi puudutuse. Siin planeedil aga ei mõistnud tema keelt keegi kuni päevani, mil ta kohtas Soon-Ho’d, kellest sai tema abikaasa ning aken maailmasse, kus vaikses igapäevases kulgemises saab igast hetkest eriline kogemus. Olgu selleks vihmapiiskade langemine näole, puu puudutamine, merelainete jõud või lambipirni vahetamine, ka sellises „tuukrikellas“ on võimalik maailmast osa saada ja selle ilu tajuda. Nagu ütleb poeetilise hingega Young-Chan ise: „Ma sulen silmad, et näha kõige väärtuslikumaid asju maailmas. Ma sulen kõrvad, et kuulda kõige kaunemaid helisid. Ja ma ootan vaikuses, et rääkida kõige siiramaid sõnu.“

See imetlusväärse tunnetusega film võitis peapreemia IDFA dokifestivalil Amsterdamis.

- Riin Eensalu