“Mida? Ei. Me ei saa siin seisma jääda. Siin on nahkhiirte riik.”

Hunter S. Thompsoni legendaarsel raamatul põhinev Terry Gilliami lavastatud “Hirm ja
jälestus Las Vegases” on oma aju krussi ajavate efektide tõttu kohustuslik suurelt ekraanilt
vaatamise film. Tegevus toimub Vietnami sõja aegses Ameerikas 1971. aastal, kui valitses
hipilikult vabameelne mõtteviis ja üleüldine psühhedeelikumidega eksperimenteerimisega
liialdamise õhkkond. Ajakirjanik Raoul Duke (Thomsponi alter ego, keda kehastab Johnny
Depp ühes oma parimatest rollidest) on koos samoalasest advokaadi Dr. Gonzoga
(Benicio del Toro) teel Las Vegasesse, et panna kirja lugu “Ameerika unistuse
absoluutsest lõpust” kajastades sealset mootorrattarallit kõrbes.

Gilliam on kogu filmi üles võtnud ekstravagantseid visuaalefekte kasutades. Duke’i ja
Gonzo seiklustest jutustatakse läbi nende narkouimas luulude. Väga loominguliselt on
lähenetud peategelaste omapäraste nägemuste visualiseerimisse, mis tähendab, et filmi
“Hirm ja jälestus Las Vegases” omapärase pildikeele välja mõtlemisel on lisaks režissöör
Gilliamile ja operaator Nicola Pecorinile olnud väga suur roll ka eriefektivõluril Kent
Houstonil. Mehed on koos töötanud alates “Monty Pythoni” algusaegadest peale. Filmis on
ka väga tõetruult õnnestunud 1970. aastate alguse Las Vegase kujutamine, et Duke’i ja
Gonzo trippimine eriti säravas valguses paista saaks. See on mastaapne ja võimas teos
täiesti ülekäte läinud väljasõidust, mis on inspireeriv vaatamine igaühele, kes tunneb huvi
alateadvuse konaruste ja inimlike nõrkuste vastu.