“Jesus, the things we’ve seen...”

Ameerika filmitegija Gus Van Santi üle 30 aasta väldanud karjääri seni kõige erilisem, meeldejäävam ja märgilisem on tema kolmas film “Minu oma isiklik Idaho”. Van Sant on lavastaja, kes on tuntud teoste poolest, mis suudavad suure empaatiaga edasi anda sotsiaalselt kõrvale tõugatud noorte lugusid ja kus näitlejad teevad oma elu parimaid rolle. “Minu oma isiklik Idaho” on täpselt selline film. Ärevushäirete poolt esile kutsutavat narkolepsiat põdev Mike (River Phoenix) on kena näolapi ja unistavate silmadega noormees, kes asub koos parima sõbra Scottiga (Keanu Reeves) teekonnale läbi Loode-Ameerika (vahepeatusega Itaalias), et leida lahendus sisimas valitsevale kiindumusvaakumile ja otsida üles oma ema. Klassikalisse kadunud lähedase otsingu žanrisse kuuluv film suudab üllatada terve selle rännaku vältel nagu Forrest Gumpi šokolaadikarp: “You never know what you’re gonna get.”

Van Santi filmi eripära tuleneb tema julgusest autorina kohe esimestest minutitest alates panna paika mängureeglid, kuidas loodud maailma suhtuda. Dokumentaalfilmilik Portlandi porduelu oma kehasid müüvate tänavapoistega seguneb piltpostkaardiliku sümbolismiga, mis filmielamusele lisaks suudab tekitada ka parimast kujutavast kunstist tuttava emotsiooni, mille puhul vaataja võib aduda, et tal on õnn olla tunnistajaks mingile mõõtmatule suurusele, mida on raske kirjeldada, aga lihtne kogeda.

Sõpruse armukuule paneb punkti igas mõttes suur film, mis ilmestab kujundlikult, kuivõrd oluline on see, et lähedal oleks keegi, kellel võib aeg-ajalt korra käest kinni võtta.

Johannes Lõhmus