Fast Eddie Felsonist (Paul Newman) on pärast suurt kaotust saanud piljardisaalide pisisuli, kes kahtlaste diilidega omale elatist teenib. Kui ta aga näeb noort ja rohelist Vincent Lauriat (Tom Cruise), loomulikku supertalenti, tärkab tal plaan õpetada Vincentile selgeks, kuidas koos hakata raha tegema. 

Suur kaotus, millest juttu, tuli Fast Eddiele loomulikult filmis „The Hustler“ (1963) ja nüüd lähenes Paul Newman Scorsesele ideega teha filmile järg. „Raha värv“ on Scorsese mõistes üsna klassikaline film, suurte näitlejatega haarav ja selge looga draama, aga samas on siin ka ilmeksimatult temalikke hetki, näiteks pikaks venitatud kaklusstseen, kus tundub kohati, et ka operaator Michael Ballhaus lööb kaasa. Talle polnud ühiskonna kõhualune sugugi võõras pärast terve hulga Fassbinderi filmide tegemist. 

„Raha värvis“ on võimalik näha noort, uljast Tom Cruise’i nagu talle loodud rollis, karismaatilise jobuna, kelle kuketamisele ei saa sellise energia puhul siiski vastu panna. Vedas, et nad said enne lepingu alla kirjutatud, kui „Top Gun“ Cruise’ist samal ilmumisaastal planeedi ühe suurima staari tegi. Selle filmi nimi võiks sama hästi olla „Piljardi lõhn“, sest piljardiklubide maailm on siin ekraanile toodud nii elavalt, et iga kriuks ja sigaretisuitsuvõru on omal kohal. Mõlemad peaosalised teevad siin täiesti hämmastavalt kõik imelöögid ise, välja arvatud Vincenti hüppega löök, milleks oleks Cruise Scorsese sõnul ka võimeline olnud, aga siis oleks pidanud kaks võttepäeva juurde arvestama. 

Scorsese filmograafias on „Raha värv“ omajagu valge vares: kellegi teise (mitte lähiringkonda kuuluva inimese) pakutud projekt, ja ainus Scorsese film seni, mis sai lõpetatud aja ja eelarve piires. See film tundub ka teistsugune, aga teistmoodi väga hea, kui me oleme Scorsese puhul harjunud kogema. Paul Newmanile tuli siit lõpuks ammuilma välja teenitud parima peaosa Oscar, legendaarne arvutimäng sai aga nime stseenist, kus Vincent vastab küsimusele, mis on tal piljardikiikohvris: „Doom!“

– Tristan Priimägi