Absoluutselt võrratu struktuuriga Rohmeri meistriteos lennutab meid otse südasuvisesse Biarritzi, kus üksik sekretärineiu Delphine armastuse otsinguil rahutult ringi kulgeb.

Nagu Rohmeril kombeks, ei pakuta meile vaatamiseks konkreetse alguse ja lõpuga lugu, vaid pigem episoodi peategelase elust, mis peaks kõige paremini esile tooma konkreetse indiviidi isikuomadused ja tegutsemismotiivid. Rohmer on nagu inimhingede röntgen – ta vaatab alguses tervikut ja siis klõpsab läbivalgustatud pildi teda huvitavast detailist.

Marie Rivière'i kehastatud Delphine’i autentsus, tema inimlikud otsingud, kohtumised ja moraalsete dilemmadega silmitsi seismine on midagi nii intiimselt lähedast ja äratuntavat igaühele, et seda filmi võib vaadata lõputult.

Film noppis 1986. aasta Veneetsia filmifestivali kõik olulisemad auhinnad – peaauhinna Kuldne Lõvi, parima režissööri ja parima näitlejanna auhinna ning FIPRESCI preemia.