Ronald Ingleharti juhitud maailma väärtuste uuring näitab, et Rootsi on kõige ilmalikum ja ratsionaalsem riik maailmas, kus eneseväljendusõigust hinnatakse kõige kõrgemalt. Äärmuseni viidud individualism on 1970ndatel alanud protsesside, mil sotsiaaldemokraatide manifestiks sai “igaühe maksimaalne sõltumatus teistest inimestest”, tulemus. Oma intrigeerivate, ent samavõrd ka demagoogiliste kapitalismikriitiliste dokkidega (“Videocracy”, “Surplus”) tuntuks saanud režissöör Erik Gandini tõstatab küsimuse - mis on täiuslikkuseni viidud individualismi hind? 40 aastat pärast Olof Palme reforme kõneleb statistika iseenda eest: 40% rootslasi elab üksinda ning selle numbriga on Rootsi maailma tipus. Paljunemiseks pole vaja korteristki väljuda, sest spermapangast saadetakse soovijale “stardipakett”. Ent Gandini esitab intrigeeriva küsimuse, kas üksinda tipus olemine pole mitte kõle – koos vajadusega teiste abist sõltuda on kadunud ka suhtlemisoskused ja elu on muutunud jahedalt pragmaatiliseks ning tõsiseks. Kas inimarengu apoteoosini jõudnud Rootsi ühiskond pole hakanud iseennast saboteerima ning kas tuim ja empaatiavaene elu pakub ikka seda õnne, mis algselt loodeti?

Filipp Kruusvall