Ülem-Austria 1750. Pilves taevast peegeldub kalatiik, sügav tume mets neelab päikesevalguse. Ühel mäetipul on ülespoodud naise surnukeha. On see jäetud sinna rippuma hirmutavaks näiteks teistele või hoiatuseks? On see enne? Sügavalt usklik ja ülitundlik Agnes suhtub surnud naisesse kahjutundega, aga ka teatava igatsusega, sest ta tunneb end võõrana oma värskes abielunaise rollis. See on emotsionaalselt külm elu, mis koosneb tööst, tegemistest ja pidevatest ootustest. Agnes tõmbub üha enam endasse. Tema sisemine vangla muutub aina rõhuvamaks, tema melanhoolia aina domineerivamaks. Varsti näib tema ainus väljapääs olevat mistahes šokeeriv vägivallaakt.