László Krasznahorkai raamatu põhjal valminud filmi peategelased elavad külaühiskonnas, mis on end välja lülitanud igasugusest kasulikust põllumajanduslikust tootmisest. Kadunud on väärtused, mis annaksid elule mõtte. Kõik on lahustunud ajas, aastaaegade perioodilises vaheldumises, kuni tasapisi hakkavad ka nemad muutuma osaks kaduvikust. Kõikelõhkuvat hüljatuse tunnet rikub ainumas soov põgeneda. Igaüks sepitseb oma plaani, loomulikult sellega teiste huve kahjustades. Hellitatakse end mõttega, et üksteist paljaks röövides, nahka üle kõrvade tõmmates leiab lahenduse ja väljapääsu iseenda tulevikule. Lõplikku eneseusu puuduse märgina lüüakse kahtlema ka neis plaanides, mis jäävadki täitmata. Tegelikult oodatakse Messiast, kes juhataks nad välja närusest argipäevast, päästaks uputavaist vihmavalinguist ja mudalaviinidest, kes lunastaks patud.

"Saatana tango" on Béla Tarri magnum opus, mida peetakse filmiajaloo üheks oluliseimaks teoseks. Kirjanik ja kriitik Susan Sontag kuulutas kord, et vaataks meeleldi seda filmi korra aastas kuni elu lõpuni. Filmi aukartustäratava pikkuse tõttu linastatakse "Saatana tangot" küllaltki harva ning mitmes jaos või pausidega. Béla Tarri soove austades linastub "Saatana tango" Sõpruses ilma ühegi pausita.