Skandaalne Ulrich Seidl on oma uues filmis võtnud sihikule jahimehed – eurooplased, kes käivad Aafrika savannides veetmas teist tüüpi perepuhkust, küttides sealseid metsloomi ja kogudes enda kontole justkui punktidena erinevaid eksootilisi loomaliike. Närvi ajab siin osasid ilmselt see, et Seidl ei lähe lihtsa hukkamõistu teed, vaid jälgib pigem oma katsealuste, küttide, elu savannis samamoodi nagu need jälgivad loomade oma. Püssi asemel on Seidli käes aga kaamera, nii et ükski jahimees filmimise käigus küll kuuli kõhtu ei saa, aga nad on dokitegijal pidevalt nö sihikul, ise arugi saamata, et on filmi “märklauaks.”

Nagu kõik Seidli filmid, on ka “Safari” justkui klassikalise maalikunsti kompositsiooniharjutus. Pildilise absoluutse harmoonia taotlus on kontrapunktiks ekraanil toimuvale väändes reaalsusenägemusele, mis on kõike muud kui klassikalises mõttes “normaalne”. Seidli filmides pritsib veri valgele lõuendile alati nii relvitukstegevalt stiilselt. Teatud ringkonna ehk safarirahva normkäitumist uurides paljastub veider subkultuur, kus on omad reeglid, kõnepruuk, rituaalid ja emotsioonid. Ja on isegi raske otsustada, kas õõvastavam on küttide püüd saakloomi humaniseerida oma veidrate postmortem-riitustega, või dehumaniseerida, kutsudes loomi järjekindlalt selliste sõnadega nagu näiteks “tükk”.

– Tristan Priimägi