2015. aastal Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ga ning sel aastal Kuldgloobuse ja Oscariga pärjatud László Nemesi vapustav debüüt “Sauli poeg” on kahtlemata tänavuse filmiaasta kõige meeldejäävaim teos. Žanrilt holokausti põnevikuks liigitatud filmi peategelaseks on juudi päritolu koonduslaagri vang Saul Ausländer, keda natsikurjategijad sunnivad töötama gaasikambrites mõrvatud inimeste laipade likvideerijana. Saul leiab surnukehade hulgast veel hingava poisi ja kuigi laps kohe sureb, haarab Sauli kinnismõte päästa süütu keha ahjuleekidest, leida rabi ja korraldada poisile inimlikud matused.

Tohutust pingest laetuna jälgib valvas kaamera intensiivselt peategelase igat sammu, mille eesmärgiks on teha veel viimane inimlik tegu enne vältimatut lõppu. Unustage kõik nähtud õudusfilmid, sest Nemesi geniaalne lavastajasilm viib vaataja otse põrgusse - Auschwitzi halastamatult leegitseva ahjusuu ette.

Erakordse kinematograafiaga unustamatud kaadrid vahendavad ülima visuaalse ja emotsionaalse täpsusega kõige jubedamaid koledusi, milleks inimene võimeline on. Õud matab hinge aga pilku ekraanilt ära ei saa.

László Nemesi erakordne geniaalsus ei peitu aga mitte publikule autentse koonduslaagri kogemuse pakkumises, vaid leebes leevenduses, mida režissöör jagab jäädes inimkonna suhtes siiski empaatiliseks. Sest kuniks meie hulgas on veel Saule, on ka lootust.

Leviõigused lõppenud.