SUBMARINO pealkiri viitab piinamismeetodile, kus ohvri pead hoitakse vee all ja lastakse välja napilt enne uppumise hetke.

Režissöör Thomas Vinterbergi (koos Lars von Trieriga Dogme 95 looja) kuues täispikk film on sünge ja valus lugu kahest vennast, kes üritavad kumbki omal moel pead vee peal hoida. Nick ja tema noorem vend on üles kasvanud kohutavates tingimustes – vaesus, kuritarvitamine, alkohoolikust ema ja lõpuks tragöödia, mis pere tükkideks rebis. Nüüd, täiskasvanuna elavad vennad Kopenhaageni troostitus äärelinnas. Nick on just vanglast vabanenud ja astub maailmale vastu kangi tõstes, õlut juues ja teisi autsaidereid aidates. Ainuke, kelleni Nick ei ulatu, on ta väikevend, kes pärast naise surma üksikisana oma kuueaastast poega Martinit kasvatada üritab, olles ise narkosõltuvuses. Kas vennad leiavad tagasitee teineteiseni enne, kui on liiga hilja? Töötades filmi aluseks oleva Jonas T. Bengtssoni romaaniga oli režissöör Thomas Vinterberg ise värskelt lahutuse läbi teinud ning kasvatas oma last esimest korda üksi, tundes pidevat hirmu isana läbikukkumise ees – asjaolu, mis sundis Vinterbergi seda filmi tegema. Vinterbergi sõnul on SUBMARINO sünge film, mis sellele vaatamata räägib siiski armastusest ja lootusest. Kuigi filmi peategelased on klassikalises tähenduses negatiivsed kangelased, tehes pea eranditult valesid valikuid, suudab Vinterberg näidata ka nende teist – head poolust, ja publiku neile kaasa elama panna. /Siim Rohtla/

Leviõigused lõppenud.