Kaks ameerika politseiametnikku Teddy Daniels (Leonardo DiCaprio) ja Chuck Aule (Mark Ruffalo) saadetakse üksikule saarele uurima sealsest hullumajast põgenenud ja kadunuks jäänud patsiendi jälgi. Kohale jõudes selgub, et haigla ei taha absoluutselt koostööd teha ja lähemal uurimisel hakkavad paljastuma tõsiasjad, mis keeravad senise tõeversiooni täiesti pea peale.

Dennis Lehane’i samanimelisel romaanil põhinev „Suletud saar“ on veel üks Scorsese austusavaldus Hitchcockile ja ka teistele žanrifilmidele, olles tema filmidest üks väheseid, mis taotleb kohati ka teadlikult ja avalikult ka õudusfilmiefekti. Vaataja püsib Danielsiga koos, tehes kaasa kõik tema kahtlused ja paranoiad ning Danielsi reaalsustaju kadumine õnnestub edukalt dubleerida ka vaatajas. Tõde tundub eest põgenevat ja olevat hoopis seal, kus seda poleks osanud oodata. DiCaprio pidas Teddy Danielsit oma üheks kõige keerulisemaks, kui mitte üldse kõige keerulisemaks rolliks, lisades, et nad mõlemad Scorsesega panid rakkesse kogu oma kujutlusvõime, et tõugata Daniels järjest tumedamatesse paikadesse. Danielsi enesehävituslik retk mälu ja alateadvuse sisemusse leiab kauni kontrapunkti stseenis, mille inspiratsiooniks on Gustav Klimti maal „Suudlus“, kui keegi selle viite ekraanil ära tunneb. 

Siinkohal on ehk sobiv mainida veel üht Scorsese ammust koostööpartnerit Robbie Robertsoni. Scorsese tegi ansambli The Band hüvastijätutuurist 1978. aastal hinnatud dokfilmi „Viimane valss“, ja pärast seda oli nende kitarrist Robertson tihti filmitegijale ta tööde muusikalise tausta juures abiks, osaledes kokku seitsme Scorsese filmi juures. Siin küll ei kasutatud ta originaalmuusikat, vaid ta pani heliriba kokku olemasolevatest kaasaegse klassika valda kuuluvatest lugudest (Penderecki, Cage, Ligeti, Richter jt)

Käsikiri kirjutati ka järjefilmile, aga Scorsesel polnud siiski huvi seda lavastada ja stsenaarium pandi sahtlisse oma aega ootama. „Suletud saarest“ sai aga Scorsese senini kõige tulutoovam film. 

– Tristan Priimägi