Retrospektiivi lõppakordiks on duubellinastus. Esmalt on ekraanil lühifilm “Merehaigus”, mida Sarnet peab üheks oma parimaks tööks. Sellele järgneb režissööri enda poolt välja valitud, üks tema lemmikfilmidest, Jim Jarmuschi “Dead man” (“Surnud mees” 1995).

“Surnud mees" on film, mida ma ehk kõige rohkem kordi olen vaadanud ja vaataksin veelgi. Esiteks seal on nii hea muusika, et seda võib lihtsalt juba sellepärast pehmes toolis kaifida. Teiseks saavad seal läbi nägemusliku müstilise poeesia kokku valge mees William Blake ja indiaanlane Nobody  ja kolmandaks on aeg vaadata Ameerikat natuke teise pilguga," ütleb Rainer Sarnet oma filmivaliku taustaks.

Jim Jarmuschi kirbe kommentaar kaasaegse Ameerika elu aadressil, on rõivastatud sürrealistliku vesterni keepi. Johnny Depp – äsja orvuks jäänud raamatupidaja William Blake’i rollis, lahkub kodunt, et asuda tööle piirilinnas Masin (Machine). Linna jõudes kuuleb Blake tehaseomanikult Dickinsonilt (Robert Mitchum), et tema asemele on juba keegi teine leitud. Blake siirdub nukralt lähimasse kõrtsu ning veedab öö endise prostituudiga. Järgnev vägivaldne sõnasõda naise armukesega (Gabriel Byrne) teeb Blake’ist inimesetapja ning surmavalt haavatud olendi. Blake’i südamele ohtlikult lähedal on leidnud koha püssikuul. Blake pageb metsiku looduse rüppe, kus kohtub pärismaise ameeriklasega Eikeegi (Nobody). Eikeegi tuleb mõttele, et Blake on ilmselt inglise poeet William Blake, ning otsustab hakata luuletaja giidiks teel vaimude maailma.

Jarmuschi julge ning saladuslik meistriteos kandideeris 1995.a. Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale. “Surnud mehe” pärand on aga preemiaist suurem – mööda jõge voolav William Blake on Johnny Deppi kehastuses muutunud läbi pimeduse navigeerimise sümboliks.