Berliini filmifestivalil parima filmi Kuldkaru võitnud dokumentaaldraamas "Tuli merel" põimib režissöör Gianfranco Rosi meisterlikult kokku kaks pealtnäha teineteisest sõltumatut lugu: 12-aastase Samuele muretu lapsepõlv Itaalia väikesaarel Lampedusal ja üle Vahemere Euroopasse pürgivate pagulaste troostitud heitlused. Ühele on Lampedusa kodupaik, kus turnida kaljudel, meisterdada täiuslikke ragulkasid või seigelda sadamas kalapaatide vahel, teiste jaoks on tegu kindla pinnaga jalge all, mis võib osutuda päästvaks sadamaks, aga ka viimaseks puhkepaigaks. Kuigi paadipõgenike vool Samuele kodusaarele on kestnud üle poole poisi elust, on enamiku Lampedusa elanike jaoks migrantide saatus pigem osaks uudistest. Ainsaks kokkupuutepunktiks kahe reaalsuse vahel on saare väsinud arst Bartolo, kes peab ravima nii Samuele astmahooge kui ka päästma oma viimaseid hingetõmbeid tegevaid põgenikke.

Lampedusal toimuv ei ole kaugeltki ühe riigi probleem, vaid valupunkt, mis peaks meid kõiki puudutama. Lohutud kaadrid meresõiduks kõlbmatu laeva trümmis oma otsa leidnud inimvaredest sunnivad pilku kõrvale pöörama. Samas on liigutav see tohutu inimlikkus, mida näitavad üles oma igapäevast tööd tegev doktor Bartalo ja väsimatud merepäästjad. Kuidas on võimalik, et sellise tragöödia vahetus läheduses elatakse täiesti normaalset elu?

Itaalia esitas filmi parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

Tiina Teras