Üks maja, neli naist, 20. sajand. Alma koduks on see 100 aasta eest, Erika elab seal Teise maailmasõja paiku, Angelika Saksa Demokraatliku Vabariigi aastatel ja Lenka kaua pärast Berliini müüri langemist. Aeg voolab nagu Elbe jõgi, kuid selle kõrval asuv maja ei muutu. Tüdrukud kulgevad tubade labürindis, kuhu on talletunud eelmiste elanike jäljed ja kajad, mis kanduvad põlvkondadega edasi ja põimivad kokku elusaatusi.

Filmi mitmekihiline narratiiv balansseerib õrnuse ja trauma, vaikuse ja karje vahel, aidates režissööril luua kompromissitu kuvandi 20. sajandi saksa naisest keerulise ajalooga riigis. Cannes'i filmifestivali võistlusprogrammis esilinastunud film ei karda omaenda ambitsioone.

Lisaks režissöörile ja kaasstsenaristile Mascha Schilinskile osaks saanud kriitikute kiitusele pälvis film Cannes'is ka žürii auhinna. Saksamaa kandidaat Oscarile parima rahvusvahelise filmi kategoorias ning parima kostüümikunstniku laureaat Euroopa Filmiauhindade jagamisel.