17. sajandil rändavad kaks katoliku preestrit Rodrigues (Andrew Garfield) ja Garupe (Adam Driver) Jaapanisse, et leida üles oma mentor Ferreira (Liam Neeson), kes on kuulu järgi ristiusust taganenud ning täiesti Jaapani ühiskonda sulandunud. 

„Vaikus“ põhineb taas raamatul, Shūsaku Endō samanimelisel romaanil ning on Scorsese südameprojekt, mille tegemist ta hakkas kavandama juba 1990. alguses, kohe pärast „Kristuse viimase kiusatuse“ lõpetamist. Huvitav on seda näha kui patukahetsust, mis tuleb pärast täielikku andumist materialismile filmis „Wall Streeti hunt“. Ka „Vaikus“ on peaaegu kolm tundi. See on ehk Scorsese kõige madalamal tulel põlev film, mis ei tähenda, et siin igavusele aega jääks, aga „Vaikusesse“ sisse minek on kindlasti keskendumist nõudvam kui kärasse või lärmi. Ilmselt on ka Scorsese kui veendunud kristlase ees seisnud samad dilemmad, mis jesuiidimunkade ees „Vaikuses“, kuna ta tegeleb oma filmides tihti võrdlemisi ebakristlike teemadega. Kuidas jääda oma usule kindlaks? Või see välja teenida? 

Scorsese on tõestanud ikka ja jälle, et ei pelga keeruliste spirituaalsete teemade ettevõtmist filmis, kuigi usu kujutamine on midagi võrdlemisi keerulist. „Vaikus“ viitab sellele, kui me jumalasõna ja tema kohalolekut ei kuule ka siis, kui me seda kogu südamest palume. Kas aga vaikus võib iseenesest olla sõnum, märk millestki – vaikivast kohalolust? 

„Vaikust“ ei saatnud kassaedu ning kõrgeid auhindugi tuli vähe. Kindlasti on see aga üks neid Scorsese filme, mille õige koht on kinos – kinnituseks kasvõi parima operaatoritöö Oscari-nominatsiooni Rodrigo Prietole. „Vaikus“ voolab aeglaselt ja majesteetliult, jõudes emotsionaalset pinget järk-järgult kruvides keeruliste dilemmade ja mõnede väga raskelt vaadatavate stseenideni. „Vaikus“ on nagu religioosne „Tänapäeva apokalüpsis“: reis pimeduse südamesse, kus tegutseb üks käsuliinist irdunud vaba agent, kes tuleks kutsuda tagasi omade ridadesse. Seda, kas see reis kuskile välja viib, peab aga juba ise vaatama. 

– Tristan Priimägi