menuimage Must Käsi
#David Lynchi retrospektiiv
David Lynchi retrospektiiv: Loomu poolest metsikud

komöödia krimi draama

Kestus 2h 5m

Riik USA

Režissöör David Lynch

Keel Inglise, Hispaania

Elvisest sisse võetud kriminaal Sailor (Nicolas Cage) ja tema nooruke pruut Lula (Laura Dern) asuvad seadusest üle astudes autoretkele läbi Ameerika nii politsei, narkodiilerid kui Lula ema Marietta (Diane Ladd) koos igasuguste palgatud pättidega, sest tema arvates ei ole Sailor ta tütrele sobiv kaaslane. Edasi jätkub seikluste, kuritegude ja värvikate karakterite tulevärk kuni lõpuni.

„Loomu poolest metsikud“ on žanrite megamiks - romantiline must krimikomöödia, mis on pandud road movie vormi ja esindab täpsemalt üht selle väga ameerikalikku allžanri, kus armastajad asuv...Näita rohkem

Elvisest sisse võetud kriminaal Sailor (Nicolas Cage) ja tema nooruke pruut Lula (Laura Dern) asuvad seadusest üle astudes autoretkele läbi Ameerika nii politsei, narkodiilerid kui Lula ema Marietta (Diane Ladd) koos igasuguste palgatud pättidega, sest tema arvates ei ole Sailor ta tütrele sobiv kaaslane. Edasi jätkub seikluste, kuritegude ja värvikate karakterite tulevärk kuni lõpuni.

„Loomu poolest metsikud“ on žanrite megamiks - romantiline must krimikomöödia, mis on pandud road movie vormi ja esindab täpsemalt üht selle väga ameerikalikku allžanri, kus armastajad asuvad autoretkele läbi Ameerika avaruse, põgenedes oma vältimatu hukatuse eest pool päeva korraga (vt. ka „Badlands“, „True Romance“, „Natural Born Killers“, väikese nihkega ka näiteks „Thelma & Louise“). Tundub, et Barry Giffordi samanimelise romaani ekraniseerimine andis Lynchile võimaluse oma 1950ndate aastate fiksatsioon täieliku ülevõimendusega läbi elada, sest kui varem olid viiekümnendate elemendid vaid stiili osa, siis siin on tsiteerimine nii kange ja vänge, et võiks juba liigituda ka paroodia valdkonda. Cage, kelle firmamärk ongi ülemängimine, sobib ideaalselt kehastama enesekindlat ja lollivõitu Sailorit, kes püüab rääkida ja naerda nagu Elvis. Dern vajutab karikatuurse seksikiisu pedaali põhja ja Diane Ladd (Derni ema nii päriselus kui siin filmis) mängib ta ema Marietta kurja nõia osa piisavalt kreisilt, et jõuda kõrvalosa Oscari nominatsioonini. Meeldejäävaim on aga ehk pervert ja kurjategija Bobby Peru (Willem Dafoe), kes konkureerib edukalt Lynchi kõige jõledama tegelaskuju tiitlile. Klišeesid mitte lihtsalt ei kasutatata, vaid kohati lausa selgitatakse: „See maonahast jakk on mulle mu individualismi sümbol ja mu usk isikuvabadusse“, ütleb Sailor filmis lausa sõnadega välja.

„Loomu poolest metsikud“ pole ehk Lynchi kaalukamate filmide hulgast ning võib tekkida mõneti põhjendatud küsimus, milleks sellist filmi üldse vaja oli, aga erinevalt nii mõnestki ta hilisemast teosest, on see tõeliselt meelelahutuslik vaatamine ja Lynchi lustimine tõi filmile mõneti ootamatult Cannes’ist ka kõrgeima autasu, Kuldse palmioksa.

Näita vähem
Mis on eriprogramm “David Lynchi retrospektiiv”?

Ajalugu liigub alati üldistamise suunas ja püüab ajastuid ja nähtusi mingi ühe visuaalmärgi või fraasiga kokku võtta. Marilyn Monroe seelik ja Dali vuntsid. Kui küsida, miks just nüüd peaks tegema David Lynchi retrospektiivi, siis võiks vastata, et kuigi Lynch on alati olnud inimeste teadvuses olemas ja pole hoolimata pikkadest pausidest oma filmide vahel kuskile vahepeal päriselt „ära läinud“ (vähemalt on ta edasi elanud meie rahututes unenägudes), siis on ka tema saanud mingis mõttes samasuguse taandamise osaliseks. Me kõik arvame teadvat, mis see „lynchilikkus“ on – hämar neo-noir, mis põrkab kartmatult sürrealismi, erootikasse ja ajuvabasse huumorisse; ultravägivalda ja punasesse. See on Lynchi luupainaja-liivaga täidetud liivakast, millesse ta meie ettekujutuses meid ikka ja jälle tagasi mängima kutsub. Nende üldistavate märkidega on aga selline lugu, et meil tekib neist mingi ettekujutus, mis ei pruugi enam tegelikkusele vastata. Mälestused ikka moonduvad aja jooksul, rääkimata siis veel unenägudest. Nüüd, kui tema viimasest filmist on möödas juba kuusteist aastat ning isegi „Twin Peaksi“ fantastiline jätkuhooaeg jääb viie aasta taha, on aeg vaadata ja veenduda selles, et, ... jah – lynchilikkus on Lynchi filmides endiselt alles, aga kuidas ta meid täna kõnetab? Ja mida selle fassaadi tagant veel leida võib?

David Lynchi retrospektiiv toob taas kinolinale kõik tema kümme täispikka filmi kronoloogilises järjekorras ja järjestikustel päevadel.

Silencio.

Linastused

17.10.2022 - Kõik asukohad
Vanalinn
19:00
Europa Cinemas
Eesti Kultuurkapital
Ellington
Põhjala
Ellington
DHL
Eesti Filmi Instituut
Eesti Ekspress
Limegrow