menuimage Must Käsi
#David Lynchi retrospektiiv
David Lynchi retrospektiiv: Siseimpeerum

draama ulme Müsteerium

Kestus 3h 0m

Riik Prantsusmaa, Poola, USA

Režissöör David Lynch

Keel Inglise, poola

Režissöör Kingsley (Jeremy Irons) soovib üles võtta poola mustlasfolklooril põhinevat filmi, aga kuna mõlemad ta peaosalised tapetakse, paku ta asendusena tööd Nikkile (Laura Dern). Õige pea on Nikki lootusetult sisse mässitud isiklikesse jamadesse kaasnäitleja Devoniga (Justin Theroux) ja segunema hakkavad tegelikkus, kujutelm ja filmireaalsus, kui osad sündmused hakkavad filmi- ja päriselus tunduma kahtlaselt sarnased.

„Siseimpeerium“ on painajalik sissevaade ühte äraneetud filmiprojekti, vürtsitatud Lynchi keerukatest süžeepööretest ja sürrealistlikest stseenidest (läbivalt teg...Näita rohkem

Režissöör Kingsley (Jeremy Irons) soovib üles võtta poola mustlasfolklooril põhinevat filmi, aga kuna mõlemad ta peaosalised tapetakse, paku ta asendusena tööd Nikkile (Laura Dern). Õige pea on Nikki lootusetult sisse mässitud isiklikesse jamadesse kaasnäitleja Devoniga (Justin Theroux) ja segunema hakkavad tegelikkus, kujutelm ja filmireaalsus, kui osad sündmused hakkavad filmi- ja päriselus tunduma kahtlaselt sarnased.

„Siseimpeerium“ on painajalik sissevaade ühte äraneetud filmiprojekti, vürtsitatud Lynchi keerukatest süžeepööretest ja sürrealistlikest stseenidest (läbivalt tegutseb filmis üks jäneseperekond). Võiks öelda, et kui „Twin Peaksi“ viimane jätkuhooaeg välja arvata, on „Siseimpeerium“ kõige hajusama sisuga, mis ei tähenda, et vaatajas ei tekiks vaatajas kiusatus MÜSTEERIUM LAHENDADA. Kahjuks lõpeb iga katse Lynchi lahti muukida siiski läbikukkumise ja frustratsiooniga, sest vastus tundub ju olevat nii lähedal, aga on ometi nii kaugel. Asjale lisab jumet see, et esimest korda läks Lynch siin võttesse ilma valmis käsikirjata ja pigem lasti tegevustikul areneda stseenhaaval.

Sony PD150 videokaameraga üles võetud film on pildikvaliteedilt rabavalt koduvideolik, täielik kannapööre võrdluses Los Angelese triloogia eelmiste filmidega „Kadunud kiirtee“ ja „Mulholland Drive“, kus on pildiesteetikale väga palju rõhku pandud. Lynch ise on esmakordselt siin operaatorirollis ning kasutab siin ära käsikaamera kõiki võimalusi, pugedes igasse väiksesse nurka, oma objektidele väga lähedale. Käsikaamera loob niigi keerukale sündmustikule veel juurde ühe desorienteeriva tasandi, kui rikutakse mõnuga filmimise häid tavasid nagu kasvõi horisontaaljoone hoidmine kaadris.

Lynch ise keeldub tavapäraselt kõigist „Siseimpeeriumi“ selgitustest, kasutades mõnikord tsitaati Upanišadidest: „Me oleme nagu ämblik. Me koome oma elu ja siis liigume seda mööda edasi. Me oleme nagu uinuja, kes näeb und ja siis elab selles unenäos. See kehtib kogu universumi kohta“. Ka filmi struktuuri on võrreldud võrguga, mille teemad arenevad edasi umbes samal moel nagu me teemasid mööda rändame oma igapäevases internetikasutuses, sidudes üheks võrguks kokku ka Lynchi kogu senise loomingu.

„Siseimpeerium“ esilinastus Veneetsia Filmifestivalil, kust sai ka auhinna nimega Future Film Festival Digital Award. Uude tehnoloogilisse etappi sisenenud Lynch on öelnud, et ei võta enam ühtki oma filmi üles traditsioonilisel moel, filmikaameraga.

Näita vähem
Mis on eriprogramm “David Lynchi retrospektiiv”?

Ajalugu liigub alati üldistamise suunas ja püüab ajastuid ja nähtusi mingi ühe visuaalmärgi või fraasiga kokku võtta. Marilyn Monroe seelik ja Dali vuntsid. Kui küsida, miks just nüüd peaks tegema David Lynchi retrospektiivi, siis võiks vastata, et kuigi Lynch on alati olnud inimeste teadvuses olemas ja pole hoolimata pikkadest pausidest oma filmide vahel kuskile vahepeal päriselt „ära läinud“ (vähemalt on ta edasi elanud meie rahututes unenägudes), siis on ka tema saanud mingis mõttes samasuguse taandamise osaliseks. Me kõik arvame teadvat, mis see „lynchilikkus“ on – hämar neo-noir, mis põrkab kartmatult sürrealismi, erootikasse ja ajuvabasse huumorisse; ultravägivalda ja punasesse. See on Lynchi luupainaja-liivaga täidetud liivakast, millesse ta meie ettekujutuses meid ikka ja jälle tagasi mängima kutsub. Nende üldistavate märkidega on aga selline lugu, et meil tekib neist mingi ettekujutus, mis ei pruugi enam tegelikkusele vastata. Mälestused ikka moonduvad aja jooksul, rääkimata siis veel unenägudest. Nüüd, kui tema viimasest filmist on möödas juba kuusteist aastat ning isegi „Twin Peaksi“ fantastiline jätkuhooaeg jääb viie aasta taha, on aeg vaadata ja veenduda selles, et, ... jah – lynchilikkus on Lynchi filmides endiselt alles, aga kuidas ta meid täna kõnetab? Ja mida selle fassaadi tagant veel leida võib?

David Lynchi retrospektiiv toob taas kinolinale kõik tema kümme täispikka filmi kronoloogilises järjekorras ja järjestikustel päevadel.

Silencio.

Linastused

Kinos alates

22.10.2022 futureimage
Europa Cinemas
Eesti Kultuurkapital
Ellington
Põhjala
Ellington
DHL
Eesti Filmi Instituut
Eesti Ekspress
Limegrow