Alvin Straight (Richard Farnsworth) on juba 73 aastat vana, nii et kui ta kuuleb, et ta umbes samas eas vend on naaberosariigis saanud infarkti, soovib ta hoolimata nendevahelisest tülist teda vaatama minna. Kuna aga silmanägemine pole enam see ja autot juhtida ei saa ning busside suhtes on teatud vastumeelsus, otsustab Alvin 300-miilise retke ette võtta ... murutraktoril.

Road movie’ga proovis Lynch kätt juba kümmekond aastat varem filmiga „Loomu poolest metsikud“, aga „Straighti lugu“ on õigupoolest selle täielik vastand. „See ei ole ju Lynchi film“, kostab nii mõnigi uskumatu hääl. Siiski-siiski. Tõsi, siin pole mitte midagi lynchilikku. „Straighti lugu“ on siiras, helge, mõtlik ja elutark ning meenutab ehk pisut „Luckyt“ Harry Dean Stantoniga (vaadates saab paremini aru, miks). Ühest küljest ei juhtu siin mitte midagi, aga samas juhtub omas murutraktori-tempos midagi kogu aeg. Vestlused inimestega, keda Alvin oma teel kohtab, on valgustavad ja isiklikud ning me saame järjest rohem teada nii tema kui maailma kohta. Farnsworth sai oma suurepärase rolli eesti nomineeritud ka parima meespeaosa Oscarile, Alvini tütre osas näeme aga omaaegset Hollywoodi tipstaari Sissy Spacekit, kes koos oma mehe, filmikunstniku Jack Fiskiga, oli noorukese Lynchi debüütfilmi „Kustukummipea“ üheks põhirahastajaks siis, kui Lynchi veel keegi ei teadnud ega usaldanud.

Kui tavaliselt räägitakse, et ühel või teisel vaimudest vaevatud kunstnikul on tarvidus kunsti kaudu välja elada oma tumedad tungid või hävitavad mõtted, siis tundub Lynchiga olevat täpselt vastupidi. Kui arvesse võtta, et sellele eelnes „Kadunud kiirtee“ ja järgnes „Mulholland Drive“, siis paistab hoopis, et Lynchil oli vahepeal vaja helged tunded ja positiivsed mõtted „Straighti loos“ välja elada, et saaks oma tuttavasse maailma tagasi pöörduda.

„Straighti lugu“ on läbi ja lõhki nauditav indie-film (esteetikalt, mitte rahastuselt, sest selle on tootnud, üllatus-üllatus, Disney!), mis jätab sisse hea tunde ja tahtmise ka ise paremaks saada. Pealkirja võiks tõlkida ka „sirgjooneliseks looks“, mis on justkui Lynchi enda kommentaar oma filmidele. Siin pole ühtki ajaauku ega unemaale nihkumist. Seda poleks nüüd küll Lynchilt oodanud, või kuidas?

Tristan Priimägi