menuimage Must Käsi
#David Lynchi retrospektiiv
David Lynchi retrospektiiv: Straighti lugu

biograafia draama

Kestus 1h 52m

Riik UK, Prantsusmaa, USA

Režissöör David Lynch

Keel Inglise

Alvin Straight (Richard Farnsworth) on juba 73 aastat vana, nii et kui ta kuuleb, et ta umbes samas eas vend on naaberosariigis saanud infarkti, soovib ta hoolimata nendevahelisest tülist teda vaatama minna. Kuna aga silmanägemine pole enam see ja autot juhtida ei saa ning busside suhtes on teatud vastumeelsus, otsustab Alvin 300-miilise retke ette võtta ... murutraktoril.

Road movie’ga proovis Lynch kätt juba kümmekond aastat varem filmiga „Loomu poolest metsikud“, aga „Straighti lugu“ on õigupoolest selle täielik vastand. „See ei ole ju Lynchi film“, kostab nii mõnigi u...Näita rohkem

Alvin Straight (Richard Farnsworth) on juba 73 aastat vana, nii et kui ta kuuleb, et ta umbes samas eas vend on naaberosariigis saanud infarkti, soovib ta hoolimata nendevahelisest tülist teda vaatama minna. Kuna aga silmanägemine pole enam see ja autot juhtida ei saa ning busside suhtes on teatud vastumeelsus, otsustab Alvin 300-miilise retke ette võtta ... murutraktoril.

Road movie’ga proovis Lynch kätt juba kümmekond aastat varem filmiga „Loomu poolest metsikud“, aga „Straighti lugu“ on õigupoolest selle täielik vastand. „See ei ole ju Lynchi film“, kostab nii mõnigi uskumatu hääl. Siiski-siiski. Tõsi, siin pole mitte midagi lynchilikku. „Straighti lugu“ on siiras, helge, mõtlik ja elutark ning meenutab ehk pisut „Luckyt“ Harry Dean Stantoniga (vaadates saab paremini aru, miks). Ühest küljest ei juhtu siin mitte midagi, aga samas juhtub omas murutraktori-tempos midagi kogu aeg. Vestlused inimestega, keda Alvin oma teel kohtab, on valgustavad ja isiklikud ning me saame järjest rohem teada nii tema kui maailma kohta. Farnsworth sai oma suurepärase rolli eesti nomineeritud ka parima meespeaosa Oscarile, Alvini tütre osas näeme aga omaaegset Hollywoodi tipstaari Sissy Spacekit, kes koos oma mehe, filmikunstniku Jack Fiskiga, oli noorukese Lynchi debüütfilmi „Kustukummipea“ üheks põhirahastajaks siis, kui Lynchi veel keegi ei teadnud ega usaldanud.

Kui tavaliselt räägitakse, et ühel või teisel vaimudest vaevatud kunstnikul on tarvidus kunsti kaudu välja elada oma tumedad tungid või hävitavad mõtted, siis tundub Lynchiga olevat täpselt vastupidi. Kui arvesse võtta, et sellele eelnes „Kadunud kiirtee“ ja järgnes „Mulholland Drive“, siis paistab hoopis, et Lynchil oli vahepeal vaja helged tunded ja positiivsed mõtted „Straighti loos“ välja elada, et saaks oma tuttavasse maailma tagasi pöörduda.

„Straighti lugu“ on läbi ja lõhki nauditav indie-film (esteetikalt, mitte rahastuselt, sest selle on tootnud, üllatus-üllatus, Disney!), mis jätab sisse hea tunde ja tahtmise ka ise paremaks saada. Pealkirja võiks tõlkida ka „sirgjooneliseks looks“, mis on justkui Lynchi enda kommentaar oma filmidele. Siin pole ühtki ajaauku ega unemaale nihkumist. Seda poleks nüüd küll Lynchilt oodanud, või kuidas?

Näita vähem
Mis on eriprogramm “David Lynchi retrospektiiv”?

Ajalugu liigub alati üldistamise suunas ja püüab ajastuid ja nähtusi mingi ühe visuaalmärgi või fraasiga kokku võtta. Marilyn Monroe seelik ja Dali vuntsid. Kui küsida, miks just nüüd peaks tegema David Lynchi retrospektiivi, siis võiks vastata, et kuigi Lynch on alati olnud inimeste teadvuses olemas ja pole hoolimata pikkadest pausidest oma filmide vahel kuskile vahepeal päriselt „ära läinud“ (vähemalt on ta edasi elanud meie rahututes unenägudes), siis on ka tema saanud mingis mõttes samasuguse taandamise osaliseks. Me kõik arvame teadvat, mis see „lynchilikkus“ on – hämar neo-noir, mis põrkab kartmatult sürrealismi, erootikasse ja ajuvabasse huumorisse; ultravägivalda ja punasesse. See on Lynchi luupainaja-liivaga täidetud liivakast, millesse ta meie ettekujutuses meid ikka ja jälle tagasi mängima kutsub. Nende üldistavate märkidega on aga selline lugu, et meil tekib neist mingi ettekujutus, mis ei pruugi enam tegelikkusele vastata. Mälestused ikka moonduvad aja jooksul, rääkimata siis veel unenägudest. Nüüd, kui tema viimasest filmist on möödas juba kuusteist aastat ning isegi „Twin Peaksi“ fantastiline jätkuhooaeg jääb viie aasta taha, on aeg vaadata ja veenduda selles, et, ... jah – lynchilikkus on Lynchi filmides endiselt alles, aga kuidas ta meid täna kõnetab? Ja mida selle fassaadi tagant veel leida võib?

David Lynchi retrospektiiv toob taas kinolinale kõik tema kümme täispikka filmi kronoloogilises järjekorras ja järjestikustel päevadel.

Silencio.

Linastused

Kinos alates

20.10.2022 futureimage
Europa Cinemas
Eesti Kultuurkapital
Ellington
Põhjala
Ellington
DHL
Eesti Filmi Instituut
Eesti Ekspress
Limegrow