menuimage Must Käsi
#David Lynchi retrospektiiv
David Lynchi retrospektiiv: Twin Peaks. Tuli, kõnni minuga

draama õudus Müsteerium thriller

Kestus 2h 14m

Riik Prantsusmaa, USA

Režissöör David Lynch

Keel Inglise

Laura Palmer (Sheryl Lee) elab kaksiselu: avalikkusele kehastab korralikku kooliõpilast, tegelikult aga teeb ka narkootikume ning kehastub öö varjus nümfomaani kalduvustega peoloomaks. Lisaks tundub ta kodus olevat asi käest ära ja ning tema ja ta isa Lelandi (Ray Wise) tundub olevat enamat kui sünnis oleks. Leland tundud aeg-ajalt muunduvat hirmuäratavaks vaimolendiks Bobiks (Frank Silva), kes Laural luupainajana külas käib.

„Twin Peaks: Tuli, kõnni minuga“ on eellugu kaks hooaega kestnud „Twin Peaksi“ telesarjale. Kui sari algab Laura Palmeri saladusliku mõrva ja selle uurimiseg...Näita rohkem

Laura Palmer (Sheryl Lee) elab kaksiselu: avalikkusele kehastab korralikku kooliõpilast, tegelikult aga teeb ka narkootikume ning kehastub öö varjus nümfomaani kalduvustega peoloomaks. Lisaks tundub ta kodus olevat asi käest ära ja ning tema ja ta isa Lelandi (Ray Wise) tundub olevat enamat kui sünnis oleks. Leland tundud aeg-ajalt muunduvat hirmuäratavaks vaimolendiks Bobiks (Frank Silva), kes Laural luupainajana külas käib.

„Twin Peaks: Tuli, kõnni minuga“ on eellugu kaks hooaega kestnud „Twin Peaksi“ telesarjale. Kui sari algab Laura Palmeri saladusliku mõrva ja selle uurimisega, siis filmis näidatakse Laura kümmet viimast päeva ja sündmusi, mis mõrvani viisid.

See on David Lynchi kõige enam valesti mõistetud ja seetõttu ka väga alahinnatud töö. Ilmselt on võimatu võidelda kiusatusega lugeda seda kui „Twin Peaksi“ sarja, sest tegelased on ju samad ja lood omavahel seotud, see katse aga lõpeb pea paratamatult pettumusega, sest toon ei tundu klappivat ja siin pole ka sarja tavapärast ladusat teravmeelsust. Kui aga sellest eelarvamusest lahti lasta, selgub, et Lynch on vaatajast taas sammu ees nagu alati. Selle asemel, et sisse töötatud kaubamärgi peal lihtsalt liugu lasta ja vastata kõige lihtsamatele ootustele, on Lynch sama sildi all suutnud teha ehk oma kõige kurvema ja valusama filmi, mis räägib intsestist, sellega kaasnevast traumast ning trauma nähtudest ning püüdest sellega omal käel toime tulla. „Twin Peaks: Tuli, kõnni minuga“ näitab väga hästi seda, kuidas traumaatilise kogemuse protsessimiseks käivitab inimese mõistus erinevaid kaitsemehhanisme, ning seda, kuidas traagilisi sündmusi kuvatakse väljapoole. Loomulikult on siin omajagu lynchilikku sürrealismi, mille tõlgendamisega võib väga lihtsalt kinni jääda, osad pealtnäha sürrid võtted on aga väga kõnekad, näiteks inimeste haihtumine osades stseenides (poleks justkui olnudki tegelasi, ja seega ka sündmusi), ning eri reaalsustasandite kokkusulamine, mis on Lynchil muidu tavaline võte kõnetada maailmu, mis asuvad meie tegelikkusest väljaspool, omandab siin filmis hoopis uue tähenduse – kui mõistus üritab erinevat infot pakendada üksteisest isoleerituna, võivad teatud momentidel need erinevad tegelikkused siiski seguneda, seda enam siis, kui probleemiga ei tegelda.

Sarjast tuttavad näitlejad teevad head tööd nagu ikka, aga peategelaseks on siin hoopis Laura Palmer, kes sai sarjas ekraaniaega vaid unenäostseenides ja mälestuspiltides, ent täidab siin ekraani peaaegu kogu aeg. Sheryl Lee ületab end Laura rollis täielikult ja teeb uskumatult tugeva draamarolli, mida justkui poleks temalt oodata osanudki. Samamoodi nagu ei osanud Twin Peaksi elanikud omistada mingeid sügavamaid kihte blondiinile Laura Palmerile, mis aga siin kõik pimeduse varjust välja kooritakse. „Twin Peaksi“ algsed kaks hooaega, 2017. aasta comeback-hooaeg ja see täispikk film kokku teevad „Twin Peaksi“ saagast Lynchi kõige intrigeerivama ja mitmekülgsema teose.

Näita vähem
Mis on eriprogramm “David Lynchi retrospektiiv”?

Ajalugu liigub alati üldistamise suunas ja püüab ajastuid ja nähtusi mingi ühe visuaalmärgi või fraasiga kokku võtta. Marilyn Monroe seelik ja Dali vuntsid. Kui küsida, miks just nüüd peaks tegema David Lynchi retrospektiivi, siis võiks vastata, et kuigi Lynch on alati olnud inimeste teadvuses olemas ja pole hoolimata pikkadest pausidest oma filmide vahel kuskile vahepeal päriselt „ära läinud“ (vähemalt on ta edasi elanud meie rahututes unenägudes), siis on ka tema saanud mingis mõttes samasuguse taandamise osaliseks. Me kõik arvame teadvat, mis see „lynchilikkus“ on – hämar neo-noir, mis põrkab kartmatult sürrealismi, erootikasse ja ajuvabasse huumorisse; ultravägivalda ja punasesse. See on Lynchi luupainaja-liivaga täidetud liivakast, millesse ta meie ettekujutuses meid ikka ja jälle tagasi mängima kutsub. Nende üldistavate märkidega on aga selline lugu, et meil tekib neist mingi ettekujutus, mis ei pruugi enam tegelikkusele vastata. Mälestused ikka moonduvad aja jooksul, rääkimata siis veel unenägudest. Nüüd, kui tema viimasest filmist on möödas juba kuusteist aastat ning isegi „Twin Peaksi“ fantastiline jätkuhooaeg jääb viie aasta taha, on aeg vaadata ja veenduda selles, et, ... jah – lynchilikkus on Lynchi filmides endiselt alles, aga kuidas ta meid täna kõnetab? Ja mida selle fassaadi tagant veel leida võib?

David Lynchi retrospektiiv toob taas kinolinale kõik tema kümme täispikka filmi kronoloogilises järjekorras ja järjestikustel päevadel.

Silencio.

Linastused

Kinos alates

18.10.2022 futureimage
Europa Cinemas
Eesti Kultuurkapital
Ellington
Põhjala
Ellington
DHL
Eesti Filmi Instituut
Eesti Ekspress
Limegrow