"Enamus tänapäeva filmitegijaid on nagu elavad surnud, ja nende filmid samuti."

Jean-Luc

Béatrice Dalle lavastab filmi Charlotte Gainsbourgiga peaosas. Midagi jumalast. Aga see polegi oluline. Naised vahetavad pikantseid seiku oma näitlejakarjäärist ja improviseeritud dialoogi saatel kulgev õdus stseen kamina ääres viib mõtted ekslikult „prantsuse filmi“ mugavustsooni, kus hea vein läheb libedalt ja jutt veel libedamalt. Siis aga hakkavad filmivõtted ...
Gaspar Noéle kuulub juba ammu esikoht epileptikute mustas nimekirjas, aga „Lux Aeternaga“ saab ta selle listi igavese aukodaniku tiitli. Ujuva kaameratöö ja pikkade tracking shot’idega, värvide, muusika ja helide ülevõimenduse ning tihti lausa kaheks jagatud ekraani abil rünnatakse vaataja kõiki meeli. Filmivõte läheb kiiresti täiesti kontrolli alt välja, kui omavahel keeravad tülli kõik filmis osalejad ja kui jõuab kätte filmi võtmestseeni, kolmik-ristilöömise filmimine, võtab psühhedeelia lausa religioosse mõõtme.
Tulge, kui olete täie tervise juures, ja seda mitte ainult pandeemia mõttes. Kui olete tulnud, siis jääge ja pange end proovile. Ja pärast üritage nähtu oma meeltest kustutada. See ei õnnestu teil niikuinii.