Iga looja vahendab kunsti kaudu elu talle ainuomasel moel ning seda suurt saladust ei õnnestu kõrvaltvaatajal lõplikult kaardistada ilmselt mitte ühegi meediumi vahendusel. Portreedokumentaalfilm on üks aken, läbi mille on ehk võimalik sisse piiluda mõnesse tuppa inimese elus. Eestis on Arvo Pärdi elu imetlusväärsel moel jäädvustanud Dorian Supin mitme filmiga juba peaaegu neljakümne aasta jooksul. Ühe väga eripärase pilgu Arvo Pärdi muusika mõjust pakub hollandlase Paul Hegemani film, mis püüab mõtestada Pärdi fenomeni interpreetide pilgu läbi. Kindlasti avaneb ka helilooja ise intensiivse prooviperioodi käigus vaatajale teistsuguse nurga alt. Filmi keskmes on koostöö Amsterdami tšellooktetiga, kes 2008. aasta oktoobris olid teose „O-Antiphonen“ esiettekandjad ning neile on see teos ka pühendatud.

Filmis avavad omi mõtteid ja tunded Arvo Pärdi loomingu kohta temaga lähemalt seotud dirigendid Daniel Reuss, Raol Boesten ja Tõnu Kaljuste, viiuldaja Candida Thompson, pianist Ralph van Raat, Madalmaade Tantsuteatri pikaaegne kunstiline juht, tšehhi juurtega koreograaf Jirí Kylián, noor Kanadas sündinud väliseestlasest elektroonilise muusika autor Kara-Lis Coverdale ning Prantsuse-Senegali filmirežissöör Alain Gomis.

Filmis kõlab mõistagi ohtralt Arvo Pärdi loomingut, sh „Tabula rasa“, „Summa“, „Fratres“, „Solfedžo“, „Aliinale“, „Da pacem Domine“, „Kanon pokajanen“, „The Deer’s Cry“, „Trivium“, sümfoonia nr 3, „La Sindone“, „Sieben Magnificat-Antiphonen“ ning „My Heart’s in the Highlands“.

Kaarel Kuurmaa