Kaks noort tartlast, baleriin Eva ja üliõpilane Paul leiavad end vastamisi kultuuriministeeriumi verise salaplaaniga hävitada filmikunst Eesti pinnalt.

Jaan: "Valdurmikitalikult öeldes: äparduse rõõm võib olla väga edasiviiv emotsioon filmimaailma sissehüppamisel. Millal siis veel katsetada ja olla naiivselt loll kui mitte oma esimeste filmidega. Samas muidugi teades, et kui ütled, et teed Eesti kõige halvema filmi, siis võtad sellega kriitikutelt kõik relvad. Ilmar Raag ja peda telerežii tudengid said 1998. aasta suvel Tartus möllata, ilmselt oli see n-ö korporatiivselt sama tähendusrikas periood kui istuda aastaid EÜS-is ja koos seltsimeestega õlut juua. Filmi eelarve oli tuhat krooni. See oli aeg kui ruum oli kõver: tähed, kuu ja päike pikutasid kõik koos Supilinnas põõsavilus. See oli unustamatu suvi kui Raadi lennuväli oli meie oma. Aeg kui Tambet Tasuja ei olnud monteerija vaid oli helimees ja Katrin Kissa ei teadnud veel kuidas tehakse filmi. Ja siinkirjutaja kuulis esimest korda elus sõna „keitering” ja sai teada, et need on kurgivõileivad, mida võtteplatsil pakutakse. See oli aeg kui armastus oli suur ja kõht oli tühi.
Ja viktoriini küsimus: kes on kõige rikkam eesti soost filmitegija? (Õige vastus ei ole, et Kristian Taska) Hoopis Bill Rebane. „bill ri/bein”?
Mees, kelle unistus oli teha muusikafilme, aga selleks et raha saada, hakkas tegema B-kategooria õudusfilme, mida näidati USA-s autokinodes. Väidetavalt sai mehest miljonär, aga muusikafilmideni ta ei jõudnudki. Omamoodi Eesti juurtega Ed Wood, kes ei mänginud küll supitaldrikutega, aga kes rakendas kogu oma pere võtteplatsil sündivate eriefektide tegemiseks: kuidas maskeerida tavaline auto hiidämblikuks, mille kombitsaid aitavad liigutada tema enda naine ja lapsed.
"Killing Tartu" on siis seekordse filmikooli Grand Finale. Ilusat suvevaheaega!”