“Kunagi pole võimalik piisavalt kiiresti sõita.”

Aprillis 91-aastasena siitilmast lahkunud ameeriklase Monte Hellmani väga isikupärase filmograafia kõige tuntum ja kultuslikum teos on tema “Kaherealine maantee” 1971. aastast. See on film, mille tegevus keerleb nelja inimese, kahe auto ja tohutu kilometraaži maanteede, kiirendusradade, sööklate, bensiinijaamade, juhuslike kohtumiste ning möödasõitude ja valepöörete ümber. Ainult üks neist neljast oli professionaalne näitleja (Warren Oates suurepäraselt huumorikas rollis GTOna), ülejäänud kampa kuulusid folkmuusik James Taylor (Juht), Beach Boysi trummar Dennis Wilson (Mehaanik) ja üsna juhuslikult filmi sattunud nooruk Laurie Bird (Tüdruk). Autod on 1955. aasta isetuunitud äkiline Chevrolet ja edev kollane Pontiac GTO. Marsruut California/Arizona osariigi piir -> Washington, D.C. ja kõik mis sinna vahele jääb.

Dennis Hopperi “Easy Rideri” (1969) tuules Universalis toodetud film oli kõike muud kui suurstuudio soovitud kiirete autode mõõduvõtt piltpostkaardiliku Ameerika tühermaa taustal ilusate fotogeeniliste noortega peaosas. Monte Hellman oli teisest puust filmitegija, keegi, keda huvitavad isiklikud lood ja teekond iseendani, olgu see nii sihitu, rumal või kulukas kui tahes. Tulemuseks on erakordne teos koostööst ja koos kasvamisest, oma kätega millegi üles ehitamisest ja selle eest hoolitsemisest ning eelkõige ühest haprast hetkest iga inimese elus, kui tuleb otsustada, kas peaksid oma hobist enda elu mõtte tegema või tuleks hoopis normaalse inimese kombel kuhugi tööle mammonat koguma minna. Tegemist on eskapismiga sõna parimas mõttes, kus iga hinna eest hoidutakse tahavaatepeeglisse vaatamast ning selja taha jäetakse võrdselt nii Ameerika unelm kui redneck-tegelikkus. Kui Ameerikas toimus 1960. aastatel vabastav kultuuriline plahvatus, siis “Kaherealine maantee” on selle purske post-apokalüptiline tulemus, midagi globaalpohmeluse ja lokaalravitsuse vahepealset, mida saab nimetada Ameerika sõltumatu kinokunsti hingamisaparaadiks või väetiseks.