Baz Luhrmanni viimane film on plahvatusohtlik kroonika Elvis Presley (Austin Butler) elust. Tema teekonnast Mississippi slummidest rock’n’rolli kuningast lauljaks, kelle hääl ja liigutused miljoneid Ameerika naisi hulluks ajasid ning tema mänedžerile kolonel Tom Parkerile (Tom Hanks) ja Presleyde perekonnale tohutu varanduse kokku ajasid.

Siin saavad kokku Luhrmanni varasemast loomingust tuttavad võtted: erutatud seisundis kineetiline muusikaline sõgedus, shakespeare’ilik tragöödia ja suured ambitsioonid.

Tänavusel Cannes’i filmifestivalil esilinastunud film mängib elementidega Elvise elust: bluusimõjutused, suhe ema ja kombeka ühiskonnaga, armumine, eneseleidmine ja -kaotamine popimaailmas.

Kriitikud on filmi kahetiselt suhtunud, aga keegi ei sea kahtluse alla selle pompoosset mõjuvust ning Tõnis Kahu on „Elvist” nimetanud kui kõrge enesehinnanguga autori fännikirja Elvis Presleyle.

Tegemist on väärt meeldetuletusega loomingulise inimese haprast seisundist olukorras, kus tema loodu osutub kapitalistlikult kasumlikuks ja selle kaudu väga paljude inimeste eksistentsile lausa hädavajalikuks elatusallikaks. Kuidas saada välja tulu too(t)mise nõiaringist ja lihtsalt rokkida, nii et süda lustib?