„Humorist“ on stiilne retrokomöödia, mis loob ajastutruu 80ndate Nõukogude liidu õhkkonna, kus tegutseb edukas estraaditäht ja humorist Boris Arkadiev. Tema tegelaskuju on koondportree raudse eesriide taga tekkinud fenomenist, kus üldise tsensuuri ja paatosliku kommunismi ülistamise tingimustes hullutasid rahvast nii hiigelsaalides kui telerite eest staari staatuses humoristid nagu Žvanetski ja Raikin või ka Eino Baskin. See oli liikmelisus eksklusiivses klubis, millega kaasnesid nii mitmedki privileegid, ent loomingulisest vabadusest oli asi kaugel.

Riias sündinud ja USA-s õppinud režissöör Michael Idov, kes on olnud ka filmi „Leto“ stsenarist, on taasloonud nauditavalt detailitäpse ja nostalgilise raamistiku, mis annab mõjusalt edasi peategelase pingelise ja vastuolusid täis seisundi. Pidevad ringreisid, voodisse ronivad naisfännid ja suur korter Moskva kesklinnas pole midagi võrreldes dilemmadega, mida veeretab Boris Arkadievi ette oma kureerivaid kombitsaid kõikjale toppiv KGB. Kontserdid päikselises Jurmalas vahelduvad öiste väljakutsetega visata nalja KGB kindralite saunapidudel ja naiste juubelitel. Eelkõige teatrilavadel tuntud Aleksei Agranovitš on teinud suurepärase rolli, milles peegeldub lepitamatu konflikt väikekodanlikku edu nautida püüdva pragmaatiku ja küüniku ning mõtleva südametunnistusega inimese vahel, kes soovib enamat kui olla vaid raha eest esinev tola.

„Humorist“ pole vaid mõrumaiguline komöödia, vaid tabab mitmekihiliselt Nõukogude liidu olemust ja vaimu. Lisaks estraadimaailma telgitagustele räägib see film teravalt ka rahvusküsimusest, kosmosest ja jumalast ning toob eriti koloriitselt esile tollase ladviku tülgastava võimuvõitluse, mille järellainetust võib kaasaja Venemaal siiamaani tunda. Nagu näitas ka Viktor Tsoist kõnelev „Leto“, oskab Michael Idov tollast ajajärku käsitleda hoopis uue nurga alt ning pakub plakatlikkuse asemel väga paljude pooltoonidega lugu, mis heas mõttes veel tükiks ajaks kriipima jääb.

Filipp Kruusvall