Puusepp François (Jean-Claude Drouot) elab õnnelikku vaikelu oma naise Thérèse’iga (Claire Drouot) ja kahe lapsega, kuni ta algatab armuafääri postitöötaja Émiliega (Marie-France Boyer). 

„Õnn“ on üks salakavalamaid ja ehk ka vääriti mõistetumaid Varda filme. Postkaardilikult värviküllane idüll, Mozarti muusika, naeratavad inimesed, suviselt rauge olek. Pärast kaht mustvalget täispikka näitab Varda, et tal on suurepärast silma ka värvideks, inspiratsiooniks impressionistlik maalikunst. Varda ise on „Õnne“ kutsunud „kauniks suviseks puuviljaks, mille sees on uss“. Särava pealispinna alt koorub välja midagi kõhedat. Filmi on aegade jooksul süüdistatud nii naiivsuses kui antifeminismis, aga aeg on näidanud, et Varda oli oma kriitikutest paar sammu (või paar kümnendit) ees. „Õnn“ on nagu õudusfilm muinasjutumaailmast, kus naistel puudub igasugune võim. Readingi Ülikooli filmiõppejõud Jenny Chamarette kirjeldab „Õnne“ kui „rabavat filmi naistööjõust, mis lõhestas feministliku kriitikkonna, kellest osad nägid siin ekslikult magusat kiidulaulu pereväärtustele, mitte päikesepaistet ja misogüüniat täis brutaalset õudusfilmi, mis see tegelikult on.“ 

Varda pole oma filmides olnud kunagi õel, aga „Õnn“ näitab uut sorti teravusega teed ta tulevastele tugevalt politiseeritud filmidele, milles ta seisab alati nõrgemate kaitseks, olgu need siis naised, lapsed, mustanahalised, vaesed või rõhutud. 

Reaalsust sisse segades on Varda pannud peategelase François’ naist ja lapsi mängima tema päris perekonna oma ainukestes filmirollides. Tsensorid oskasid „Õnnes“ näha hoopis kiidukõne abielurikkumisele ja panid filmile liberaalse Prantsusmaa kohta väga range „Alla 18 keelatud“ vanusepiirangu, kriitikutelt vastuseks Varda esimene suur oluline auhind, Berlinale Hõbekaru. Täna leiame „Õnne“ Sight & Soundi 250 kõigi aegade parimate filmide tabelist auväärselt 152. kohalt.