Alustame oma Õuduste oktoobrit meie lemmiku 80ndate õudusfilmiga: John Carpenteri “Võõrkeha”! See on üks neid ulme-õudusfilme, mis põnevuse poolelt järeleandmisi tegemata lubab enesele esitada ka küllalt keerukaid küsimusi, nii filosoofilisi kui isegi poliitilisi. Lugu räägib kummalise maavälise eluvormiga kohtuva uurimisrühma võitlusest ellujäämise nimel ning lisaks eriefektide virtuoossele kasutamisele on ka ängistus, meeleheide ja raev selgelt ning jõuliselt välja joonistatud. Filmi tegelased on sunnitud pinge all tegutsema, kuid teadlastena tahavad nad toimunust aru saada, neid tabanud katastroofi ratsionaalselt mõistetavaks muuta. 

Just siin on filmis ilmsiks saava kriisi tuum. Neil on nimelt järjest raskem fikseerida vaenlast, kelle vastu võideldakse. Nende vastas on miski, “the thing”, millel pole nime, mis on täiuslikult kohanemisvõimeline ja valmis muutuma milleks tahes. Ehk siis – kuidas seista vastu millelegi, millele annad identiteedi tegelikult sina ise? Kuidas tõrjuda masinavärki, mis kasutab oma koostisosana sind ennast? Pole ime, et kõige radikaalsemad ja huvitavamad reaktsioonid Carpenteri klassikaks saanud filmile näevad siin omamoodi võtit moodsa kapitalismi enese defineerimiseks. Nõnda kaugele pole filmi nautimiseks tingimata vaja minna.