1958. aastal oli 27-aastane François Truffaut ainus prantsuse tippkriitik, kes ei saanud kutset Cannes’i filmifestivalile. Aasta hiljem võitis ta Cannes’is parima režissööri auhinna oma debüütfilmi „400 lööki“ eest. Filmi originaalpealkiri „Les Quatre Cents Coups” viitab prantsusekeelsele väljendile „metsikut elu elama” (faire les quatre cents coups) ja seda tegidki nii filmi autor kui ka peategelane.

12-aastane Antoine elab Pariisi kitsukeses korteris koos ennasthävitavate elukommetega ema ning veidra kasuisaga. Tundes end kodus üleliigsena ning koolis saamatuna, otsustab noormees eluohjad enda kätte haarata, peites end karmi reaalsuse eest kinosaalides ja lõbustusparkides. Ta on veendunud, et suudab ise hakkama saada, ent peagi seisab ta silmitsi varguste ning tülitsevate vanematega, kellele jääb alati viimane sõna. Antoine lõpetab raskestikasvatatavate laste koolis. Kuigi sealne olelusvõitlus on veelgi karmim, ei mineta peategelane oma unistusi.

„400 lööki“ andis tuule tiibadesse prantsuse uuele lainele ning oli esimene filmiseerias, mis jälgib Antoine Doineli (Jean-Pierre Léaud) karakterit läbi noorukiea, abielu, isaksolemise ning lahutuse.