Miguel Gomesi fantastilise triloogia kineamtograafiliselt majesteetlik II osa “Hüljatu” väärib suurt aplausi. Geniaalsel režissööril on õnnestunud luua argipäevast ainulaadne, eksootiline, leegitsev ja poeetiline seiklusfilm, mis üheagselt liigutab, kurvastab, rõõmustab ja erutab. 

Imeline Scheherazade jätkab lugude jutustamisega sealt, kus esimene osa lõppes. Teises osas heiastub ekraanile kolm pentsikut lugu tragikoomilises võtmes ja terava poliitilise satiiri kastmes. Esimese loo peategelaseks on võimude eest pagev naistetapja, kelle teekonda saadavad aplad hallutsinatsioonid prostituutidest ja metsikud tantsud põldpüüde banketil ning kellest sündmuste arenedes kujuneb politseid osavalt tillitanud rahvuskangelane.

“Kurjus on kõigest isekuse äärmuslik vorm” ütleb kaunitar Scheherazade enne järgmise loo juurde jõudmist, mille alapealkirjaks on “Džungli pisarad”. 

Lopsakalt pöörasesse loose mahub lehmavaras, hiinast pärit posti-teel tellitavad pruudid, matšeetega varustatud valedetektor (?!) ja põikpäine kohtunik. Farss, absurd ja pisarad.

Ja siis on seal veel kolmas jutustus, mille peategelaseks on malta puudel Dixie ja tema lõputu omanike ring…