Nad laastasid meie põllud. Jah, meie põllud! Nad raiusid maha meie metsad. Jah, meie metsad! Nad hävitasid meie mängu. Jah, meie mängu! Nad mürgitavad meid iga päev oma alkoholiga ja strühniini täis jahuga. Aga ärge kuulake mind. Ma olen hull! Me oleme mõistetud reservaatides surema. Nad tapavad meid niipea, kui võimalus tekib, kuid nende president ei tea sellest midagi. Aga ärge kuulake mind. Ma olen hull. President ei tea sellest midagi.

Pariisi linna ajaloos on ehitusprojekt, mis suudab ikka veel linna elanikke raevu ajada. 1971. aastal otsustasid linnaplaneerijad, et üks linna populaarseimatest objektidest, 1183. aastal asutatud tohutu toiduturg Les Halles, on oma aja ära elanud. Vana idüll ei tohi progressil risti jalus olla. Victor Baltard’i projekteeritud metallkaared ja klaaskatused lammutati maani maha ning selle kohale kerkis vihatud betoonkoletis, kaubanduskeskus ja metroojaam, mida tuntakse Forum des Halles’i nime all.

Vähesed teavad, et enne kui Les Halles’i ala ehitama hakati, filmiti kurva kuulsusega vundamendiaugus üks filmiajaloo ekstsentrilisimatest filmidest. Kultusfilmi “Suur pauk” režissööri Marco Ferreri draama “Ärge puutuge valget naist!” rekonstrueeris USA ajaloo viimase kuulsa lahingu indiaanlaste ja kindral Custeri vägede vahel. Filmivõteteks valiti see keset Pariisi laiunud tohutu süvend. Nii ratsutaski 1973. aastal Pariisi kesklinna kunstlikus kanjonis liiva tolmutades kuulus näitlejate koosseis: Marcello Mastroianni, Michel Piccoli, Catherine Deneuve, Alain Cuny, Philippe Noiret ja Serge Reggiani.

USA viimane kuulus arvete klaarimine on allegooria „vana hea“ Pariisi viimastele hingetõmmetele. Suur postmodernistlik indiaanilahing ja selle taustal kumavad väärikad Pariisi majad moodustavad unustamatu kombinatsiooni. Ferreri film pilkab lustakalt nii Ameerika Metsiku Lääne filme kui ka Euroopa makaronivesternide klišeedest pakatavaid tegelaskujusid, USA poliitikat, Prantsusmaa snooblikku rahvast ja eriti loovalt president Nixonit. See film on sürrealistlik farss, mis kubiseb kummalisest huumorist, hulludest süžeepööretest ja üsnagi veidrast sarmist. See on tõeline haruldus nii filmikunsti kui ka Pariisi linna ajaloos.