Ameerika sõltumatu filmitegija Bob Rafelsoni poolt vaba käega visandatud portree identiteediotsinguil naftapuurijast on 1970 aastate revolutsioonilise Ameerika ja Hollywoodi n.ö. uue laine üks olulisemaid filme.
Verinoore Jack Nicholsoni poolt ikooniliseks tõpraks mängitud Bobby Dupea  on endine imelaps-pianist, kes hoolimata oma priviligeeritud minevikust elab õlipuurijana sinikraelise proletariaadi elu, proovides rahuldada oma lihtsa ent tüütult nõudliku tüdruksõbra (Karen Black) vajadusi.  Romantilistele ja perekondlikele kohustustele immuunset Bobbyt lämmatavad argitoimetused ning katse taastada side oma snoobi perekonnaga lõpeb kahe maailma kokkupõrkega, millest kummaski Bobby endal tulevikku ei näe.
Jack Nicholsonile oli Bobby läbimurderolliks. Tema ja Karen Blacki lõputult nüansirikkad ja autentsed rollid mõjuvad äärmiselt elusalt ning mõlemad pälvisid oma töö eest ka Oscari nominatsioonid ning Black ka Kuldgloobuse. Lisaks näitlejatöödele nomineeriti film Oscarile ka parima filmi ja parima originaalkäsikirja kategoorias.
Suurepäraselt lavastatud draama mõjus valgustuslikult tervele põlvkonnale filmitegijatele ning oli oma madala eelarve ja karakterite arengule keskenduva süžeega üks esimesi Ameerika indie filme.

Film linastub inglise keeles, eestikeelsete subtiitritega.