Kõrbeplaneet Arrakis on kogu universumis ainus paik, kus saab kaevandada hindamatu väärtusega vürtsi melanži, mis teeb võimalikuks kosmosereisid. Planeedi ümber hoogustuvad intriigid kui universumi imperaator otsustab Arrakise haldamise anda Harkonneni klannilt hoopis Atreidestele. Nooruke Paul Atreides (Kyle MacLachlan) kerkib edasistes sündmustes esile võtmetegelasena, kellest võib Arrakise kohalike elanike fremenite ning mitmete teiste võimsate jõudude arvates saada messiaanlik Kwizatz Haderach – uue maailma lunastaja.

Frank Herberti ulmeromaani „Düün“ üritasid 1970ndatel ekraniseerida nii David Lean, Alejandro Jodorowsky (vt dokfilm „Jodorowsky Düün“) kui Ridley Scott, aga edutult. Esimese filmiversiooni autoriks sai saatuse tahtel hoopis David Lynch, kes oli küll keeldunud George Lucase palvest lavastada „Tähesõjad. Jedi tagasitulek“, aga „Düüni“ romaan talle meeldis ja ta võttis töö vastu. Algversioon oli ligi kolmetunnine, millest jäi produtsentide tugeva sekkumise järel järgi 2:17. Lynchil polnud lõppmontaaži otsustusõigust (final cut) ja ta on edaspidi selle filmi maha salanud – laiendatud televersiooni lavastajaks on märgitud Alan Smithee, Hollywoodis kasutused olev üldteada pseudonüüm sarnasteks puhkudeks.

„Düüni“ probleem ongi ehk see, et suurem osa filmist on mingit sorti sissejuhatus / ekspositsioon ja võtmesündmusteks ei jätku enam rohkete selgituste järel piisavalt aega. Ometi on see huvitav vaatamismaterjal eriti nüüd, kus Denis Villeneuve on tulnud välja oma populaarse ja õnnestunud „Düüniga“. Mängimas näeb nii mitmeid Lynchi stampnäitlejaid (Dean Stockwell, Jack Nance), filmilegende (Silvana Mangano, Max Von Sydow) kui hoopis teiste elualade staare (Sting).

Suurematel huvilistel soovitaks aga kinolinastuse järel otsida internetist välja ka „Düüni“ kolmetunnine „Spicediver Edit“, mille on kokku pannud üks fänn erinevatest filmiversioonidest ja kärbitud stseenidest.

Tristan Priimägi