Kõledil industriaalmaastikel elunev, püstise, otsekui elektrit saanud soenguga Henry Spencer (Jack Nance) saab oma pruudile külla minnes teada, et too on vahepeal lapse sünnitanud, beebi aga ei meenuta inimlast, vaid pigem midagi spermatosoidi ja tulnukaembrüo vahepealset. Lisaks sellele ei võta titt süüa suu sissegi ja paneb oma katkematu kisaga vanemate kannatuse viimse vindini proovile.

„Kustukummipea“ on mitmes mõttes kõige olulisem David Lynchi film. Esiteks on selle saamislugu üks paras ime, sest võtted kestsid viis aastat ja seda rahastasid jupikaupa mitmed eraisikud, Lynchi sõbrad ja võttekaaslased. Teiseks juhatas selle ootamatu edu nn. ööfilmina ja 7 miljoni dollarine kassaedu uue ajastu Ameerika avangardfilmis just siis, kui samadel aastatel tekkis klassikaline blockbuster („Jaws“, „Star Wars“). „Kustukummipea“ oli otsekui tõestus, et saab panna täiesti hullu ja olla sealjuures veel ka edukas. Ja lisaks on seda täna hea vaatada, kui teost, kus Lynch juba paneb paika oma maailma, millesse ta oma filmograafia jooksul ikka tagasi pöördub. „Kustukummipea“ võtete ajal transtsendentaalse meditatsiooniga tegelema hakanud Lynch püüab nii pildis kui helis ära segada meie tegelikkuse ja paralleelmaailmad, mida täidab suures osas alateadlik – unenäod, nägemused, ulmad ja hirmud. Lynch on pildis groteskne ja helis luupainajalik. „Kustukummipea“ helidisain on täiesti eraldi maailm ning selle undamised ja uminad on suuresti mõjutanud hilisemat dark ambient’i ja Lynch on seda ise kirjeldanud kui "intergalaktilist merikarpi, mis on tõstetud happetrippiva Gargantua kõrva äärde“.

Ja millest muust see film on kui hirmudest. Sürreaalsete kõrvalepõigete ja seletamatute sisuelementide taga on tajuda noore pereisa jälkusega segatud hirmu kõige selle lihalise ja kehalise vastu, mis kaasneb perekonnaseisu muutusega: sünnitus, titt, karjumine, kehavedelikud, rampväsimus, hallukad, pläga. Lynchi tütar Jennifer sündis raskekujulise lampjalgsusega ja selle ravimine ning operatsioonid olid väidetavalt „Kustukummipea“ üheks algtõukeks. Nagu ütles filmi näinuna režissöör Mel Brooks: „See on nooruki õudusunenägu vastutusest. Mulle meeldib!“. Filmi ette valmistama hakates oli Lynch 25 aastane.

Tristan Priimägi