Santiago Genovés oli üsna radikaalse lähenemisega Mehhiko antropoloog, kes sai tuntuks eelkõige läbi 1973. aastal toimunud väga erilise eksperimendi. Ta värbas grupi vabatahtlikke, viis noort ja nägusat meest ja kuus naist ning läks nendega kolmeks kuuks väikese parvega üle Atlandi ookeani seilama. Eesmärgiks oli jõuda jälile inimagressiooni ja vägivalla põhjustele ning seeläbi ka maailmarahu retseptini. Omamoodi hullu teadlase hüpoteesiks oli, et kurja juur peitub seksuaalsuses ning sellega kaasnevates intriigides ja võimuvõitluses. Sestap oli tal meelega ette planeeritud, et Alcali nimelisel parvel noorte vahel susisema hakkaks. Tollane ajakirjandus ristiski skandaalse kuulsusega projekti “Seksi parveks”. Kuna teaduslikel eesmärkidel oli kõik toimuv ka pideva jälgimise all, on tollest reisist säilinud rohkesti arhiivikaadreid. Üle neljakümne aasta hiljem kutsus režissöör Marcus Lindeen eksperimendis osalenud kokku, ehitas stuudiosse parve koopia ning pani nad rekonstrueerima tollast pöörast reisi. Parvel juhtus nii mõndagi, kuid grupidünaamikad võtsid hoopis teise suuna kui selle eksperimendi ellukutsuja oleks oodanud ning mõnes mõttes muutus katsejäneseks hoopis salakaval antropoloog ise.

Filipp Kruusvall