- Kui veider viis voodit üles teha.

- Nägin seda ühes filmis. Filmid ongi sellised, õpetavad elama ja voodit üles tegema.

*

Pariis on ainus linn maailmas, kus seks, kirjatarkus ja laisklemine moodustavad vastupandamatu kombinatsiooni. Seda tõendab ka Jean Eustache’i kultusliku maine omandanud film „Ema ja libu“. Kus mujal maailmas saaks teha 217 minuti pikkuse intellektuaalselt haarava filmi, mille sündmustik toimub suures osas linade vahel? Filmis „Ema ja libu“ tegeldakse voodis nii ihuliste kirgede kui ka seksuaalpsühholoogiliste vestlustega.

1972. aasta suvel filmitud teos jutustab Alexandre’ist ja tema kahest naisest. Nad on pärast 1968. aasta Pariisi kevade järel kaotanud oma elus sihi ning täitnud tühiku seksi ja võimatult keeruliste suhteprobleemidega. Töötu Alexandre triivib korteri ja mitmesuguste Pariisi kohvikute (mh legendaarse kohviku Les Deux Magots) vahel ning jahvatab oma eksistentsiaalsetest probleemidest nii sõpradele kui ka armukestele. Ta on enesekeskne ja tüütu tegelane, keda naised sellest hoolimata palavalt armastavad. Alexandre’i osas on Prantsuse uue laine filmi käilakuju François Truffaut’ õpilane, ääretult karismaatiline Jean-Pierre Léaud.

Lavastaja Jean Eustache oli legendaarse filmiajakirja Cahiers du cinéma toimetuse jaoks justkui lemmiklaps. Ta oli parandamatu kinefiil, kes vaatas mõnikord 4–5 filmi päevas. Ta suhtus filmitegemisse väga tõsiselt ja kahtles tihti nii filmikunsti mõttekuses üldse kui enda panuses sellesse. Ta tegi oma lühikese karjääri jooksul kaks täispikka filmi, millest esimene oli „Ema ja libu“. Ehkki filmi repliigid mõjuvad improviseeritult, on iga sõna Eustache’i stsenaariumis ette kirjutatud. Tema filme on sageli ekslikult nimetatud naturalistlikeks, kuigi Eustache püüdis täpse stsenaariumi, kaalutletud montaaži ja täpse kaameratöö abil valitseda iga viimast kui kaadrit. Oma sõnul lõi ta illusiooni filmist, mis mõjuks võimalikult ehtsa ja juhuslikuna. Kõik need elamused, mida saame nähtud filmidest, mõjutavad meie elu – ja vastupidi. Film on elu ja elu on film – see oli Eustache’i deviis.

Eustache’i film on lummav. See on 217 minutit pikk sukeldumine linna, mis on ühtaegu seksikas, kaootiline ja intellektuaalne. See on kirgliku ja visa filmilooja meeletu meistriteos, mille mõju tänapäeva Prantsuse filmikunstile on tohutu. Ja üks on kindel: Pariisi pole olemas ilma selle tänavatel šarmantselt ringi sõeluva Jean-Pierre Léaud’ta.