“Vaimude väljaajajat” peetakse üheks läbi aegade kõige hirmsamaks filmiks. Tegemist on erakordse teosega väga mitmes mõttes. Kohe pärast esilinastust 26. detsembril 1973 hakkasid levima jutud sellest, kuidas publikut viidi seansilt südamerabandusega haiglasse, kinod hakkasid ettevaatusabinõuna oksekotte jagama ning psühhiaatrid leidsid filmi emotsionaalses mõjuvuses võimaluse patsientide peidetud neurooside avastamiseks. Samas oli tegu suurejoonelise Warneri filmistuudio toodanguga, mis põhines tõsielulistest sündmustest inspireeritud William Peter Blatty bestselleril, lavastajaks 1972. aastal parima režissööri Oscari võitnud William Friedkin (“The French Connection”). Filmi saatsid algusest peale raskused, alates võimetusest leida sobivaid näitlejaid, kes oleksid valmis selles võikas loos mängima kuni Friedkini poolt spontaansuse saavutamiseks loodud ebainimlikele tingimustele võtteplatsil, millega kaasnesid õnnetused ja võttegrupi psühholoogilised raskused, mis venitasid lõpuks filmi võttepäevade arvu üle 200 ja kasvatasid eelarve esialgsest üle kahe korra suuremaks. Tulemuseks oli esimene parima filmi Oscarile kandideerinud õudusfilm (kokku sai “Vaimude väljaajaja” 10 Oscari nominatsiooni, võites kaks), mis sai ühtlasi ka üheks läbi aegade edukaimaks filmiks, olles üheaegselt nii publiku poolt armastatud kui kriitikute poolt ülistatud.

“Vaimude väljaajaja” on hirmutav meistriteos selle tõttu, et ta suudab võtta igapäevaselt frustreeriva taustsüsteemi nagu korrumpeerunud poliitika, majanduslik ebavõrdsus, katkised peresuhted, misogüünia ja organiseeritud religioon ning tuua kogu selle räpasuse esile koduses keskkonnas ja süüta 12-aastase tüdruku kannatusi näidates. See on lugu näitlejannast Chrisist ja tema tütrest Reganist, kes hakkab ühel hetkel käituma nii veidralt, et ükski ravim ega protseduur ei suuda teda aidata ja ainus väljapääs paistab olevat teostada pühalik kurja vaimu väljaajamine. See on väljakutse, mille läbi elamine pole nõrganärvilistele soovitatav.

Filmi kohale toomist toeatab DHL.