26aastase filmirežissööri Robert G. Putka esimene täispikk mängufilm “Hull“ põhineb tema enda kogemusel elust bipolaarse emaga, kes hilises keskeas saab pärast abielulahutust närvivapustuse. Putka on otsustanud lahata seda valusat teemat huumorivõtmes ning lisanud filmiloos “segasele“ emale kaks teineteisest täielikult erinevat täiskasvanud tütart.  Conny elab ühiskonnas aktsepteeritud mudeli järgi - tal on hea töökoht, mees ja lapsed. Casey aga järgib  “kirjanikukutsumust“, kuid ande puudumise tõttu (mida ta pole valmis endale tunnistama), satub ta piinarikkalt rumalatesse olukordadesse. Pealtnäha ei ole tütred sugugi normaalsemad kui nende ema, kelle nad viivad kiirelt hooldushaiglasse, selmet teda ühiste jõududega närvivapustusest välja aidata. Sealjuures on Conny justkui "paha", sest tema võtab otsuse vastu, ja Casey "hea", sest ta küll protesteerib, aga vastutust ei võta. Ema Meli osatäitja Mariann Plunkett teeb segaduses ja abitu emana vapustavalt eheda rollitäitmise, tema psühhosomaatilise häire ilmingud tekitavad soovi appi rutata ja inimene tema hüljatusest välja aidata. Selle kõrval mõjuvad eriti häirivalt tütarde enesekeskselt tühised põhjused, mis sunnivad neid ema kiirelt jalust ära sokutama. Putka on pakendanud suhteliselt julma loo inimlikku huumorisse, mis teeb filmi vaatamise kergeks ja kõik tegelased mõistetavaks. Nii noore režissööri kohta on tema empaatiavõime kolme naise kujutamisel lausa imetlusväärne. Filmikeel on lihtne ja taolises minimalistlikus võtmes nauditav vaatamine, sest kogu selle pisut küünilise virvarri foonil on tunda Putka sügavalt hoolivat ja armastavat suhtumist.

Dagmar Raudam