Aljona Suržikova dokumentaalfilm „Kaarel Kurismaa ajatuse piirid“ on lugu silmapaistva kunstniku elust, kes 2019. aastal pälvis Kultuurkapitali elutööpreemia kunstivaldkonnas.

Kaarel Kurismaa karjäär algas 1960. aastatel. Ta on tuntud nii maalikunstnikuna, vitraažikunstnikuna kui ka Eesti animatsiooni kullafondi kuuluvate multifilmide lavastaja ja lavastuskunstnikuna. Kurismaa loomingulise töö põhisuunaks on alates 70. aastatest olnud kineetiline kunst: kunstnik loob dünaamilisi skulptuure, objekte, mis interakteeruvad vaatajaga mitte ainult ruumis, vaid ka ajas, sh liikumise ja heli tasandil.

Mitmed Kaarel Kurismaa kineetilised teosed on Eesti ja USA muuseumide kogudes. 1980. aastal lõi ta Tallinna peapostkontori „ohkava“ kineetilise objekti, mis tekitas küll vaidlusi, kuid samas andis nõukogude kultuuriametnikele põhjust väita, et NSV Liidus oli teretulnud ka uus kunst, mis on kaugel klassikalisest. Üks Kurismaa avalikes kohtades ligipääsetav objekt on hiljuti restaureeritud „Tallinna trammi-objekt“.

„Kaarel Kurismaa ajatuse piirides“ annab režissöör Aljona Suržikova sõna kunstnikule endale ning tema abikaasale ja kolleegile Mari Kurismaale – nad räägivad oma elust ja kunstist, eelkõige sellest, kuidas sündisid meistri kuulsaimad kineetilised teosed. Filmis osalevad ka Kaarel Kurismaa sõber kunstnik Tiit Pääsuke, galeristid Olga Temnikova ja Esther Schipper, näituse kuraatorid Liv Cuniberti ja Katrin Mayer, kunstiajaloolased Ragne Soosalu, Andres Kurg ja Sirje Helme, kunstiajaloolane Tamara Luuk, metakunstnik Kiwa.